Kunagi oli perekond üks IRLi poliitika alussammastest. Vanemahüvitise kehtestamisest alates on asjad totaalselt rappa kiskunud ja sõlmitud on valija taluvuspiiri ületavaid kahtlasi diile. Abikaasade tulude ühisdeklareerimisest loobumise järel muutub aga täiesti arusaamatuks vastuseis kooseluseaduse rakendusaktide kehtestamisele.
Olid ajad, kui barrikaadidel seisid mehed. Tänapäevaste rindejoonte, eriti suhtlusvõrgustikes välja joonistuvate kaitsjad on pigem naised. Naisi barrikaadidele kutsuvaid teemasid on rohkem, kui üks meesterahvas suudaks loetleda. Ja ega peagi, parem on tegelda meeste muredega.
Miks näiteks vallalised mehed ei protesti selle üle, et abielus suguvennad saavad rohkem emotsionaalset lähedust, armastust. Ja et sellest veel vähe oleks: tööl saavad abielus mehed vallalistega võrreldes rohkem palka! Majandusteadlaste (ülikooli, mitte MTÜ omade!) uuringute järgi keskmiselt üksteist protsenti.
Vaidlused, mis oli enne, kas muna või kana, käivad muidugi sellegi teema juurde. Kas naised piltlikult öeldes usaldavad tööandjaid, kes on värbamisel eelistanud ühtesid mehi teistele, või tööandjad usaldavad naisi, kes on abikaasa valikul eelistanud ühtesid ja jätnud teised kuivale?
Arvesse võttes, et tööandjatel on märksa vähem infot oma otsuste tegemisel, on ilmselt õige teine variant. Tööandjad usaldavad naiste valikuid.
Kui meeste näitel on abielu kui puhtalt majandusliku kategooria tähtsus ja tähendus seega tõestatud, siis võrdse kohtlemise sildi all peetav võitlus aasta ema tiitli pärast näib passiivsele kõrvalvaatajale küll võitlusena nendesamade majanduslike reaalsuste vastu.
Turg (tööandja) abielus naisi ei soosi, nagu abielus mehi. Kas, kuidas ja keda peaks soosima avalik poliitika?
Ilmselt tunnistavad ka võrdsuse sildi all barrikaadidel olijad demograafilist tegelikkust: väikest sündimust, eluea tõusu toel rahvastiku vananemist, nadi sotsiaalsüsteemi tõttu peredele langevat ebaproportsionaalselt suurt hoolduskoormust jne.
Kui nüüd panna sellesse demograafilisse puntrasse abielus ja mitteabielus naine-ema, siis paraku pole nende kohustused samasuguses olukorras sugugi ühesugused.
Artikli maht ei luba lahata eakate hoolduse teemasid. Sotsiaaltöötajad teavad ja sotsioloogid on tõestanud, et abielus naise koormus on selles märksa suurem kui kooselus või vallalisel naisel.
Kuid käsitleme sama teemat perekonnatsükli teisest otsast, noorte ja lastega perede vaatenurgast.
2011. aasta rahvaloendus andis meile juuresolevasse tabelisse talletatud pildi lastega naiste abielustaatusest.
Vaatleme ainult vanuserühmi 25–29, 30–34 ja 35–39, sest 40+ vanuste peremudel võib olla mõjutatud varasemast ühiskonnakorraldusest, nooremad aga pole põhiosas veel hakanud oma sünnitusplaane ellu viima.
Peame tunnistama, et ühe lapsega naiste abielulisus aastatega ei suurene, protsent on püsiv. Küll aga väheneb kooselupaaride ning kasvab üksikemade osa. Nii palju, et 35–39-aastaste ühe lapsega emade hulgas on üksinda last kasvatavate naiste rühm abielus või kooselus (eraldi võetuna) paaride omast arvuliselt suurem.
Kahe lapsega emadest jõuab vanuse kasvades pisut väiksem, kolme lapse puhul aga juba suurem osa kooselust abiellu. Üksikemade osakaal kasvab ema vanuse kasvades kas pisut (kahe lapse puhul) või üldse mitte (kolme lapse olemasolu korral).
Vaidlushimulistel tekib nende arvude pinnal jällegi võimalus arutleda kana ja muna teemal. Et kas vabaabielu juriidiliseks vormistavad paarid on aastate jooksul proovinud oma sobivust ja julgevad nüüd jumala või siseministri (perekonnaseisuameteid kamandav persoon) palge ees anda tõotuse «nüüd ja igavesti». Või soovivad nad abielu ja laste jaoks kasutada neid nappe garantiisid, mida pakub meie perekonnaseadus.
Nii või teisiti, keegi ei saa väita, et kui poleks abielu kui institutsiooni, oleks Eesti ühiskond praegusest jõukam, sidusam, innovatiivsem, jätkusuutlikum. Ja kõik muud moodasad sõnad.
Kuigi seda on lihtsal viisil keeruline näidata, saab ühiskond abielust tohutut tulu. Rahvaloenduse aja oli abielupaaridel keskmiselt 1,9 alla 18-aastast last, vabaabielupaaridel 1,66 ja üksikvanematel (isad ja emad kokku) 1,47.
Valdavalt nooremates leibkondades (sellistes, kus üks laps on alla seitsme aasta vana) oli abielupaaridel keskmiselt 2,02, vabaabielupaaridel 1,69 ja üksikvanematel 1,53 last.
Tulude koosdeklareerimise õigus oligi pigem märk kui mingi hirmkasulik hüve. Seda õigust kasutas vaid napp kümnendik tulumaksu deklareerijatest.
Kui liikuda sujuvalt edasi poliitikasse, siis on mõistetav, miks oma selgroogu nii palju painutanud IRL valijaid kaotab. Kunagi oli perekond üks erakonna poliitika alussammastest. Vanemahüvitise kehtestamisest alates on asjad totaalselt rappa kiskunud.
Ühelt poolt on perepoliitikas loovutatud järjepanu initsiatiivi. Loomulikult tuleb edusammude hulgas nimetada eelmisel aastal saavutatud kokkuleppeid elatisabi fondi loomise ja lasterikaste perede igakuise toetuse suurendamise kohta.
Aga kuna neid algatusi on oponendid, ühte poliitilise skaala ühelt ja teist teiselt poolelt, pikka aega edukalt blokeerinud, siis võib poliitikakauge inimese mälus lõpuks tekkida hoopis kõverpilt. Et see oligi nende blokeerijate võitlus ja võit!
Ja teisalt on sõlmitud valija taluvuspiiri ületavaid kahtlasi diile. Viimane neist, loobumine abikaasade tulude koosdeklareerimise põhimõttest, on ilmselt üks viimastest piiskadest.
Erakonna võtmeisikute jutt, kuidas viiesaja euroni tõstetud tulumaksuvaba piir kompenseerib ühisdeklareerimise õiguse kadumisest tekkiva rahakao, on puhas Exceli tabeli meeste jutt. Perepoliitikas on märgid ja sümbolid tihti olulisemad kui rahanumbrid.
Tulude koosdeklareerimise õigus oligi pigem märk kui mingi hirmkasulik hüve. Seda õigust kasutas vaid napp kümnendik tulumaksu deklareerijatest.
Nüüd, kui senine juriidilistel abielupaaridel olnud eelis, tulude ühisdeklareerimine, on koalitsiooni ühispingutusega kaotatud, on näiteks IRLi vastuseis kooseluseaduse rakendusaktide kehtestamisele mõttetus. Vahet riigipoolses majanduslikus suhtumises neisse kahesse, abiellu ja koosellu, ju pole!
Artikkel kajastab allakirjutanu isiklikke seisukohti.