Aasta hakul haaras linnarahvast elevus: kas uued bussid ikka on ühtmoodi punavalged, madalad, soojad ja reklaamidest risustamata. Olid küll, isegi liininumbrid korralikult otsaees ja taga põlemas. Häält tõstmata kannatati ära esialgsed hilinemised ja ärajäämised – hulk bussijuhte olid ju uustulnukad ja tänavad lumekuhjatistest umbes.
Samas hakkas tasapisi idanema rahulolematus: sisulisi muutusi uued bussid kaasa ei toonud. Ikka sõidetakse peatustesse parves, ikka on graafik kohati väga hõre, marsruudid pikad ja aeglased, side eri linnaosade vahel ebarahuldav.
Muidugi ei ole selles süüdi ei uus vedaja ega ammugi uued bussid – linnavalitsus kui bussiliikluse korraldaja midagi uut ju ette ei võtnudki. See aga, kui tihti ja missuguseid teid pidi bussid sõidavad ning kus peatuvad, on linnavalitsuse, täpsemalt linnamajanduse osakonna ja tema liikluskorraldusteenistuse «joonistada».
Eelmisel nädalal püüdis Tartu Postimees selgitada bussiliikluse sõitjasõbralikumaks muutmise võimalusi, kutsudes vestlusringi linnavalitsuse osakonnajuhataja, bussifirma esindaja, poliitiku ja bussijuhi. Läbi sõeluti hulk probleeme ja probleemikesi, mida huviline võis lugeda 24. märtsi Tartu Postimehest. Sõelale jäi ka mõni põhimõttelist muudatust eeldav probleemipundar.
Vestlusringi resümee «Tartu bussiliikluse kujundamise alus on mulje ja üksikud palvekirjad» on ehmatav. Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak möönis, et liinivõrgu kujundamise otsuseid tehakse emotsionaalsel tasandil.
Kuidas on võimalik nii keerulist logistilist ülesannet, nagu on liinivõrgu ja bussigraafikute koostamine, lahendada muljete põhjal? Võib ju hoomata, et hommikusel tipptunnil sõidab Annelinnast bussiga meeletu rahvahulk. Aga kui palju neid tegelikult on ja kuhu nad sõidavad? Bussigraafikud tuleks siiski koostada uurimuslikul alusel.
Teine tõsist mõttetööd nõudev võimalus oleks kesklinnas asuv bussijaam, kust kõikide liinide bussidele peaks saama ümber istuda, see aitaks ära hoida eeskätt busside hanereas sõitmise. Selle vana praktika elluäratamine uutes linnatingimustes on kahtlemata keerukas ülesanne alates kas või bussijaama või -terminali asukoha valikust ning lõpetades sõitjate harjumuste muutmisega, kuid ilma põhjaliku kaalumiseta ei tasu sedagi kõrvale heita.
Jutuks tuli ka teavitus, hõlmates nii peatuses leiduvat teavet kui ka sõiduplaanide täpsust ja kättesaadavust. Selles vallas on puudusi palju, mis tänapäeva võimaluste juures on lausa imelik, näiteks kas või see, et peatustes ja internetis olev info lahkneb või et internetist sobivate sõiduplaanide otsimine võtab liialt aega.
Lihtne on öelda, et netis on kõik olemas, kuid seejuures unustatakse, et kõik ei ole osavad seal toimetama, ning üha sagedamini eiratakse tõsiasja, et kaugeltki kõigil inimestel ei ole internetti. Ei tasu karta olla vanamoodne ning paberil teave peaks olema saadaval – mida mitmekülgsem infosüsteem, seda parem sõitjale. Kui meil sõitjast ikka tõepoolest hoolitakse.