Heiki Kalberg: perede vajadustele mõtlemine korrastab linna

, maastikuarhitekt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heiki Kalberg
Heiki Kalberg Foto: Erakogu

Tartust võiks saada Eesti esimene autovaba linn! Vahemaad on lühikesed ja linnal on veel ruumi tihenemiseks, et jalgrattaga või jala oma käigud käidud saaks. Aga et seda saavutada, tuleks linnast välja saata kõik lastega pered. Või muuta linnaelu üle otsustamisel välja kujunenud tõdesid.


Koormus, mida lapsed ja nende vedamine linnaliiklusele avaldavad, on üsna märkimisväärne. Parimaks näiteks on septembri alguse liiklusummikute tekkimine nii kella kaheksa ajal hommikul kui ka kuue ajal õhtul. Ja siin ei saa süüdistada ainult mugavaid vanemaid või tänapäeva kehaliselt vähekoormatud lapsi.

Kui üks laps käib Annelinna lasteaias ja teine laps peab minema kooli Veerikule, pere ise elab aga Raadil, siis on auto tõesti ainuke abimees, et kõik saaks hommikul õigeks ajaks mööda linna laiali viidud.

Kui lisanduvad veel trennid, mis asuvad jällegi kuskil linnaservas, sest sinna oli «odavam ehitada» või «oli vaba maa», lisab see liiklusesse taas oma jälje.

Õnneks nad jäid alles

Lastega seotud liikumine on märkimisväärne ja nende sõidutamine edasi-tagasi lasteaedade ja koolide vahet tekitab liigset liikluskoormust ja põhjendamatuid ummikuid, mida saaks ära hoida koolidele ja lasteaedadele teeninduspiirkondade määramisega.

Veebruaris oli Tartus nagu Tallinnaski jutuks koolide teeninduspiirkondade kaotamine.

Lisaks muudele selles väitluses toodud argumentidele (lapse solgutamine koolide vahel, laste vaimne pinge, sotsiaalse kihistumise süvenemine) peaks muu hulgas vaatama ka aspekti, mida sellised otsused toovad kaasa linna transpordi planeerimisse ja linna üldisesse jätkusuutlikkusse.

Eesti statistikaameti andmetel on 19-aastaste ja nooremate osakaal meie rahvastikus 21 protsenti, 5–19-aastaste osakaal 16 protsenti. See on rahvastiku osa, kes oma liikumistes sõltub vanematest, sest neid tuleb iga päev mitu tundi linna ühest otsast teise ja tagasi sõidutada.

Nüüdseks on Tartus see teema vaibunud ja koolide teeninduspiirkonnad alles jäänud, Tallinnas on aga probleem endiselt veel üleval. Tartus on õnneks siiski sõnastatud mõiste elukohajärgne kool ning eraldi määrusega on määratud ka elukohajärgsed koolid. Õnneks on ikka tagatud, et laps saab käia kodule lähimas koolis.

Seega peaks olema võimalik, et laps saab jalgsi või lühikese bussisõiduga koju jõuda. Ja see mõjub ka lapse iseseisvusele positiivselt.

Linnaplaneerimises tähendab see seda, et hommikused ja õhtused ummikud ei paisu suuremaks.

Mudilaste liikumisteed

Teine lugu on lasteaialastega. Ja see, et lasteaedadele ei ole määratud teeninduspiirkondi, tekitab endiselt linnaliikluses põhjendamatuid troppe.

Ilmselt on paljudel kogemusi lasteaiakoha saamisega, paljud ka teavad, et kui laps on sündinud kalendriaasta vahetuse kandis, siis on valikuvõimalusi märksa rohkem kui suvel või sügisel sündinud lapsel – elukohajärgseid lasteaedu meil pole. Ja nii tulevadki äärelinna lapsed kesklinna ja vastupidi. Kui ei ole just pikalt aega lapsega kodus olla, et oodata kohta sobivasse lasteaeda.

Vanem oleks muidu ehk valmis jala või rattaga tööle minema ning ennast ja ka last sellega liikumises hoida, kuid pikemate vahemaade ja mitme lapse puhul lüüakse käega. Sest mitut last (erinevatesse) lasteaedadesse jalgrattaga viia ei jõua. Ka kahte last jalgrattaga vedada on peaaegu et võimatu ja eluohtlik.

Tulemuseks on see, et laps ei õpi maast madalast ümbritsevas keskkonnas liikuma ja tajuma reegleid, sest tema liikumistee on korterist autosse, parklast lasteaeda ja mänguväljakule või poodi.

Viimastel kohalike omavalitsuste valimistel oli nii mõnegi valimisliidu tulevaste tegude nimekirjas ka nõue «ühe pere lapsed samasse lasteaeda». Ehk saab see millalgi ka teoks, ehk lisatakse isegi juurde «kodupiirkonna lasteaeda».

Vajadused ja plaanid

Üldplaneeringuga ei ole määratud ei koolide ega lasteaedade teeninduspiirkondi, enamjaolt (ma ei mõtle siin üksnes Tartut, vaid Eestit üldiselt) seda planeeringutes ei kajastata. Tartus oli see teema hiljaaegu algatatud kõrgharidusasutuste ruumilise arengu teemaplaneeringus, kus planeeringu algatamist põhjendavas osas oli peale logistikalahenduse nimetatud ka lasteaedu ja perede vajadusi.

Väga hea, liigume õiges suunas, tehes esimesi arglikke samme.

Lisaks puudele, mille eluiga peaks avaliku arvamuse järgi olema kasvanud nagu inimestelgi tänu meditsiini arengule, ja parkimiskohtade tagamisele on tärganud ka perele ja lastele mõtlemine, seda ka seoses logistikaga.

Nüüd on tähtis tagada ka planeeringus esitatu elluviimine – see tähendab, et koolid ja lasteaiad teenindaksid eelkõige oma piirkonna lapsi.

Selleks tuleb natuke muuta kehtivat korda ja võib-olla palgata mõni spetsialist kõike korraldama – linnavalitsuse kulu võib kasvada, kuid kokkuhoitud aeg, imporditud kütuse maksumus, ärajäänud saaste ning ehk rohkem tervislikult liikujaid kaaluvad selle mitu korda üle.

Tartu mõõtmed võimaldavad jalgrattaliiklust – parimaks näiteks on mõni linnavalitsuse enda töötaja, kes ilma igasuguse kampaanianädalata läheb ka linnaserva nõupidamisele jalgrattaga.

Kui me soodustame linnakeskuse arengut ega loobi inimeste igapäevaseid elulisi vajadusi mööda linna laiali, siis jääb rattaga või jalgsi liikumise kilometraaž sobivaks ja inimesed nõnda ka liiguvad.

Kindlasti peab jääma lapsele ka võimalus käia kas laulu- või võimlemisklassis, kuid on loomulik, et ilma igasuguste katseteta saab ta olla kodukooli õpilane.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles