Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Londoni märulipolitseinik kogub raha Tartu Masingu kooli toetuseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maratonil osalejaid ja pealtvaatajaid paelus James Harrise särgi ülaosas olev võõrapärane ja lohisev nimi Tartu Herbert Masingu kool. Ta pidi võistluse ajal selgitama, mis asutusega on tegu ning miks selle nimi kaunistab tema jooksusärki. | FOTO: Erakogu

Oma igapäevast leiba Inglismaal märulipolitseinikuna teeniv James Harris külastas mullu Eestit ning sattus sellest väikesest Läänemere riigist vaimustusse. Kui tema esimene visiit Eestisse piirnes peamiselt vaid Tallinna külastusega, siis edaspidi seadis Harris sihiks meie kodumaad põhjalikumalt tundma õppida.

James Harris lõpetas maratoni viie tunni ja kuue minutiga. Veel eile tunnistas ta, et väike valu on maratonist endiselt jalgades. | FOTO: Erakogu

«Ma armastan Eestit. Mulle meeldib, et siin on nii palju metsa ja siinsed inimesed on tagasihoidlikud, kuid soojad ja südamlikud,» ütles Harris täie veendumusega, teades, et eestlased ise ei pruugi sellise kirjeldusega sugugi nõus olla.

Ta leidis siin endale sõbrad, üks neist on Tartu Herbert Masingu kooli õpetaja Sanna Savi. Selle aasta märtsis avanes Harrisel võimalus külastada Masingu kooli ning teha tutvust kooliperega. Ta rääkis lastele oma tööst ja võttis näitamiseks kaasa osa oma politseinikuvarustusest. Eriti suurt elevust tekitas lastes märulipolitseiniku kiiver, mida kõik kordamööda pähe proovisid.

«See on hämmastav, kui vahvad on need lapsed. On täiesti imeline, millise pühendumusega teevad nendega oma igapäevast tööd õpetajad ja tugipersonal,» ei hoidnud Harris Masingu koolis nähtu kirjeldamiseks kiidusõnu kokku. «Isegi söökla töötajad leiavad laste jaoks aega ja tegelevad nendega personaalselt.»

See polnud Harrise esimene kokkupuude erivajadustega lastega (või siis eriliste lastega, nagu ta ise neid nimetab). Enne kui Harris asus tööle märulipolitseinikuna, oli ta reapolitseinik ühes Londoni jaoskonnas, mille lähedal paiknes erivajadustega laste kool.

«Me käisime oma üksusega tihti lastel koolis külas. Rääkisime oma tööst. Viisime neid linna peale jalutama, et nende tavalisse koolipäeva midagi teistsugust tuua, näha neid naeratamas, elust rõõmu tundmas,» rääkis ta.

Harris tunnistas, et märulipolitseinikuna pole tal enam nii palju aega, et erivajadusega lastega tegeleda, ning ta tunneb sellest puudust.

Üle 1000 euro koos

Nähes, kui eriline on Masingu kooli pere, soovis Harris neid toetada. «Kui koju naasin, rääkisin sellest koolist, neist vahvatest lastest ja õpetajatest oma perele, töökaaslastele ja sõpradele. Plaan oli hakata raha koguma, et see siis Masingu koolile anda,» rääkis Harris. «Mul on hea meel, et enamik mu tuttavaid tuli plaaniga kaasa.»

Et üldsuse teadlikkust veelgi suurendada, otsustas politseinik osa võtta eelmisel pühapäeval peetud Londoni maratonist. Tema jooksusärk oli sinimustvalge ning selja ülaossa, kus tavaliselt seisab jooksja nimi, lasi Harris trükkida Tartu Herbert Masingu kooli nime. Oma hüüdnime Jay sättis mees hoopis särgi allserva.

Et tavaliselt on sportlase nimi särgi ülaservas, kuhu Harris oli lasknud aga trükkida Tartu Herbert Masingu kooli nime, ergutasid paljud pealtvaatajad Harrist, hüüdes: «Läks-läks, Tartu, pea vastu, Tartu!»

Tavaliselt on sportlase nimi särgi ülaservas, seetõttu ergutasid paljud pealtvaatajad Harrist, hüüdes: «Läks-läks, Tartu, pea vastu, Tartu!» Et mehel oli särgi ülaosas ebaharilikult pikk ja tavatu nimi, siis sörkisid paljud maratonirajal viibijad talle ligi ning uurisid, mis asi see Tartu Herbert Masingu kool siis on.

«Rääkisin neile põgusalt koolist ning miks mul on selle kooli nimi maratonisärgil. Mul oli siiralt hea meel, et küsijaile läks see teema korda,» sõnas Harris. Ainuüksi pühapäevase maratoniga ning sellele eelnenud kuu aja jooksul õnnestus tal koguda umbes 1100 naela (1295 eurot – toim).

Londoni maratoni läbimiseks kulus Harrisel veidi üle viie tunni ning veel eile tunnistas ta, et võistlus annab jalalihastes tunda. Ta teatas juba etteruttavalt aga, et Londoni maraton pole kindlasti viimane spordiüritus, mille ajal ta Masingu kooli tarvis raha kogub.

«Osalen veel paljudel spordivõistlustel, kus on plaanis samuti Masingu kooli tarbeks raha koguda. Praegu ajan asju, et saaks koolile püsiannetuse veebilehe tekitada,» avaldas Harris. «Ma ei eeldagi, et keegi peaks nüüd rahapatakaga kohale tulema. Isegi väike annetus, viis või kümme eurot, on juba suureks abiks.»

Suvel taas Eestisse

Praegu on tal plaan tulla Eestisse sel suvel. Hea meelega korraldaks ta annetustena saadud raha eest mõne ürituse, millest saaksid osa nii Masingu kooli pere, õpilaste vanemad kui ka avalikkus. «Mõttes on teha mingi vahva perepäev, millest saaksid osa ka inimesed, kes pole Masingu kooliga seotud, aga mingit kindlat ideed veel paigas pole,» märkis Harris.

Harrise kiindumus Eestisse on sedavõrd suur, et ta õpib praegu eraõpetaja juures kahel korral nädalas eesti keelt. «Masingu koolis on üks tore autistlik poiss, kes on mulle väga sümpaatne, ning ma soovin väga temaga suhelda. Kahjuks ei räägi ta inglise keelt. Selleks, et ma temaga suhelda saaksin, õpin nüüd eesti keelt. Juba meie järgmisel kohtumisel soovin temaga paar sõna eesti keeles vahetada,» ütles ta.

Harrise moto on, et igaühel on õigus täisväärtuslikule elule. «Nüüd, kui mul omal on laps, viiekuune tütar, mõtlen ma rohkem sellele, et maailm me ümber oleks parem nii talle kui ka kõigile teistele. Ka neile, kel on võime olla tavainimestest täiesti erinev,» sõnas mees, pidades silmas erilisi lapsi nii Masingu koolis kui ka mujal.

Harris: praegu on terrorismioht kahjuks minu argipäev

James Harris tunnistab, et tema igapäevatöö muutub üha ohtlikumaks. Ta oli tööl ka sel märtsikuu päeval, mil terrorist Londonis autoga rahva sekka sõitis ning ühe politseiniku surnuks pussitas. Ta ei laskunud koletute sündmuste meenutamisel detailidesse, kuid tunnistas, et aega hirmu tunda polnud. «Ma ei saa teha oma tööd hirmu tundes. Ma ei saa inimesi aidata, kui ma ise samal ajal kardan.»

Veel sõnas ta, et kui juba politsei pidevalt hirmu tunneb, ongi terroristid enda eesmärgi saavutanud.  «Ajad on ärevad, seda ei saa salata. Näen, mis toimub kogu Euroopas. Alles hukkus terroristi käe läbi üks politseinik Pariisis. Eks see mõte terrorismiohust on mul alateadvuses kogu aeg, kuid oma tööd teen ikka naeratus näol ning minu eesmärk on ikkagi inimesi aidata,» lisas Harris.

KOMMENTAAR

Herbert Masingu kooli direktor Tiina Kallavus

Juba esimesel kohtumisel, mil James meie kooli tänavu märtsis külastas, sai mulle selgeks, et see ei jää juhuslikuks kohtumiseks.

Hea oli näha, kuidas tema ja meie õpilaste vahel tekkis kohe soe ja usalduslik suhe. Ta oli siiralt huvitunud meie tegemistest, jälgis õppetööd ning üheskoos õpetajatega julgesime tema kuuldes suurelt unistada. Ma olen tänulik, et tema abil on meie kontole juba veidi raha laekunud, kuid sellest olulisem on tähelepanu, mis tänu temale sai meie koolile osaks.

Väga märgiline on, et James teadvustab meie kooli tegemisi just spordi kaudu, sest ka meie õpilastele on liikumine ja rekreatsiooniline tegevus väga tähtis. Meie õpilastel on keerulisem leida vaimset tasakaalu ning loovtegevus, kaasa arvatud liikumine ja sport, aitab seda saavutada.

Mul on hea meel, et meie ümber on mõningaid inimesi, kes on pühendanud end meie kooli aitamisele. Tundlikud lapsed ja nendega tegelejad vajavad märkamist ja tunnustust.

Kutsume Jamesi kindlasti oma kooliga seonduvatele sündmustele ja ootame teda taas külla. Siin oleku ajal avaldas James soovi tulevikus meie lastega koolistaadionil koos sporti teha. Paraku meil veel staadioni ei ole, kuid me töötame iga päev selle nimel, et unistus uuest koolimajast ja sinna juurde kuuluvast staadionist saaks tegelikkuseks.

Tagasi üles