/nginx/o/2017/04/25/6591303t1hbe17.png)
«Tiit, see oli sinu initsiatiiv,» ütleb Saarte klubi president, riigikohtu sekretär Tiiu Varend oma füüsikust vennale Tiit Kärnerile. Jutt käib 1986. aastast, mil Tartu saarlased algatasid allkirjade kogumise Kingissepa linnale Kuressaare nime ennistamiseks.
Tiiu ja Tiit on sündinud, üles kasvanud ja koolis käinud Kuressaares.
/nginx/o/2017/04/26/6592517t1hfb57.jpg)
Tiit Kärner on nõus, et jah, kui ta luges Vene linnadele nende ajaloolise nime tagasiandmisest juba üleliidulisest pressist, siis püüdis ta kinni ühe teise saarlase, samuti füüsiku, ning ütles, et on vaja hakata allkirju koguma.
«Aga ma ei ole mingi organisaator, olin täiesti võimetu,» märgib ta. «Seni, kuni taipasin Tiiu selle taha panna, siis hakkas asi liikuma.»
Allkirjade kogumine Kuressaare nime ennistamiseks on üks asi ja Saarte klubi hoopis teine. Aga ilma esimeseta poleks võib-olla teist.
«Kas see olid sina, kes ütles, et võib-olla jätkaks saarlaste ühistegevust?» küsib Tiiu Varend oma vennalt jälle.
Saarlaste aadressid ja telefoninumbrid olid neil ju olemas ning ühel päeval saatis Tiiu kutsed posti teel laiali. Et saarlased saaksid kokku tulla ja ise otsustada, kas tahavad edaspidi koos midagi ette võtta.
22. aprillil 1987. aastal kogunesid Tartu saarlased vana keemiahoone ringauditooriumi. Mingit kahtlust selles, kas hakata koos käima või mitte, ei olnud. Asutati Saarte klubi.
«Rahvast oli tohutu palju, kõik enamasti kõrgema haridusega saarlased, paljud olid arstid,» meenutab Tiiu Varend.
Asutajaliikmete hulgas olid kadunud ajaloolane Herbert Ligi, ajakirjandus- ja keeleteadlane Juhan Peegel, bioloog Jüri Ristkok …
«Saarte klubisse võivad tulla saarlased ja muidu kenad inimesed,» sõnas Juhan Peegel klubi luues. Sellest sai moto.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592563t1h1806.jpg)
Üks, kes Saarte klubi koosolemistel alati kohal viibib, on südamearst Mare Lind, kadunud akadeemiku ja molekulaarbioloogi Artur Linnu abikaasa.
/nginx/o/2017/04/26/6592521t1he9e7.jpg)
Mare Lind oli neiuna Kivihall, sündis Maardu lähedal Kallaveres, niisiis mandril.
«Pean ennast saarlaseks, sest mu isapoolsed vanemad on pärit Kõinastu laiult ja Muhust. Kõinastul elasime me sõja üle,» räägib Mare Lind. «Siis rändasime mööda Muhumaad, lõpuks maabusime Orissaares.»
Tema ema Leontine Kivihalli mäletatakse Orissaares kui väga head vene keele ja kirjanduse õpetajat. Mare Lind on ise noore arstina samuti Saaremaal töötanud, enne kui ta Tartusse aspirantuuri läks.
Tartu ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Selma Teesalu on Laimjala tüdruk, ta isa Andreas Teesalu oli kooliõpetaja Kahtlas. «Meie korter asus sealsamas. Vaher, mis maja ees kasvas, on seniajani alles,» meenutab Selma Teesalu heldinult.
Küsimuse peale, kuidas on saarlasel terve elu mandril elada, vastab Tiiu Varend, et Tartus on ta magamiskoht, kodu aga Saaremaal.
/nginx/o/2017/04/26/6592523t1h2483.jpg)
«Ma ostan toitu ainult Saaremaa letist, mis turuhoones on,» lisas Selma Teesalu. Mare Lind noogutab selle peale ja lisab: Saaremaa või on raudselt kõige parem või mis olla võib!
Algul oli klubi haare väga lai. Kohtuti iga kuu inseneride majas, kohal oli 60 või rohkem inimest. Praegu kohtutakse harvem, aga paarkümmend inimest on nüüdki alati olemas.
Enamasti nuputab Tiiu Varend ise välja, kes kohtumistel esineb. «Kolmekümne aasta jooksul pole mittesaarlastest esinejatest meile mitte keegi ära öelnud,» sõnab ta. «Eks see näitab, et mandriinimesed hindavad saarlasi kõrgelt, võib-olla isegi põhjendamatult kõrgelt.»
Suviti on korraldatud väikesaartele matku, peetud talguid. «Saarlane suhtleb saarlasega palju vabamalt kui mõne teisega,» märgib Tiiu Varend. Selles on oma seletamatu võlu.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592575t1h0cb9.jpg)
Aga klubi on üle elanud ka surnud perioodi. See oli siis, kui rahvusliku ärkamise aeg sai läbi, mõeldi, et kaua võib ja kas on enam mõtet koos käia.
/nginx/o/2017/04/26/6592525t1h834c.jpg)
Tiiu Varend arvas lõpuks ise ka, et ju siis on kõik. Võttis klubi nahkköites päevaraamatud ja lipu ning andis need üle Saaremaa muuseumile.
Mõne aja pärast hakkasid tuttavad inimesed tänaval vastu tulles nuruma, et kas klubi enam kokku ei saagi. «No teeme siis uuesti, ega see midagi maksa,» vastanud Tiiu.
Klubis on kogetud ka tugevate isiksuste vahelisi lahkhelisid. On leidunud inimesi, kes on arvanud, et Saarte klubis ei peaks räägitama muust kui saartest ja Saaremaast, ja on olnud neid, kes on tahtnud, et Saarte klubi arvamus peaks Eesti muude oluliste asjade kohta samuti välja kostma.
Saarte klubi 30. aastapäeva tähistatakse homme õhtul Ruunipizza kohvikus saaremaiste söökide ja jookidega ning külalisega, kelleks on sõrulasest publitsist ja lektor Kaupo Vipp.
Vipp räägib omavalitsemise ajaloost Saaremaal ning praegusest haldusreformist ning sellestki, kuidas niisugune asi mõjub ääremaadele.
Eelmine Saarte klubi kohtumine leidis aset jaanuaris, mil zooloogist professor Raivo Mänd pidas loengu soorollide varieeruvuse põhjustest loomadel ja inimestel.
Raivo Mänd on Randvere poiss, kes Saaremaal enam väga sageli ei käi. Aga Saia kalmistul on ta lähedaste hauad, samuti kuulub talle üks Männi Miili ehk ta ema järgi nimetatud maatükk.
/nginx/o/2017/04/26/6592581t1h9ea7.jpg)
Kui Raivo Mänd saarlaste ees esineb, tunnetab ta saarlasi kui üht omaette rahvast. Ta peab silmas inimeste näojooni, miimikat, käitumist ja ütlemisi …
Üks erinevus saarlaste ja mandriinimeste vahel on Raivo Männi meelest nende erinev ajataju. Kui saarlased lepivad kokku täpse kellaaja, siis sellest peetakse kinni. «See, mis mind Tartu kandis väga häirib, on, et kui kokkulepitud kellaaeg kätte jõuab, siis Tartu inimene alles ärkab: oi-oi, ma pidin nüüd kuskil mujal olema,» toob ta näite.
Teadlasena põhjendab ta seda ökoloogiliste asjaoludega. «Kui inimene hõredalt asustatud maa-alal lepib teisega midagi kokku ja tema ei jõua kohale, siis on esimene pika tee maha käinud ja võib-olla külmetanud kuskil ... » räägib Mänd. «Aga linnainimene mõtleb, et eks ma helistan ja eks ma ikka liigun ringi ja lähen siis järgmine kord.»
Ka ütleb Raivo Mänd, et näiteks onupojapoliitika ehk sugulaste eelistamine on Saaremaal taunitud.
«Ma uurin loomade käitumist ja see on ka loomadel sageli nii, aga ka väikestes ühiskondades üldse. See tuleneb sellest, et sugulaste liiga lähedane omavaheline läbikäimine ei viiks sugulasabieludeni,» põhjendab ta. «Mäletan, et meie kodus räägitigi sugulastest harva, külainimestest ja sõpradest aga palju rohkem.»
Raivo Mänd ütleb, et kui ajuti tundub, et Saarte klubi külastamine on jäänud harvemaks, siis mitte seepärast, et seal igav käia oleks või et see klubi alla käinud oleks.
«Kui aastad lähevad ning kui sul on neli last ja kuus lapselast, siis võivad isegi sõbrad ja saarlased tagaplaanile jääda, perekond nõuab oma,» tõdeb ta.
Saarlased ja muidu kenad inimesed on oodatud 27. aprillil 2017 kell 17.30 Tartu Ruunipizzasse.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)