Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/04/15500220t1h37ed.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/23/6582609t1h2b13.jpg)
Tartu Uues Teatris esietendunud «Sümfoonia ühele. Allegro con moto» on helilooja Ardo Ran Varrese esimene draamalavastus. Helide maailmast tõuke saanud lavastus tundub esialgu kui lihtne vormieksperiment valada muusikaline suurvorm draamažanrisse. Heli sidumine tegevusega aga ei jää selles lavastuses pelgalt lihtsakoeliseks katsetuseks.
Etenduse alguses seatakse selgelt paika mängureeglid, milles peategelase Johannes Krappi (Aleksander Eelmaa) ainus suhtluspartner on heli selle kõige laiemas tähenduses. Nii suhtleb Johannes mitte üksnes häältega, mis kostavad väljastpoolt lavaruumi, nagu koera haukumine, vaid reageerib ka kõigele sellele, mis tekitab heli laval, näiteks vilistav veekeedukann ja diktori (Garmen Tabor) hääl raadios.