Tselluloositehase eestvedaja lubas minimaalset saastekoormust

Est-For Invest OÜ juhatuse liige Margus Kohava Tartus Kvartali konverentsikeskuses peetud metsanduse visioonikonverentsil. Foto: Risto Mets

Tänasel metsanduse visioonikonverentsil Tartus teiste seas ettekande teinud Margus Kohava, keda tuntakse puidu rafineerimistehase Tartumaale rajamise eestvedajana, kinnitas kokku tulnud metsandushuvilistele, et tselluloositehas tuleb loodusressursside kasutamise osas kestlik.

Est-For Invest OÜ juhatuse liige tõdes, et kui vaadata ümbritsevat keskkonda ja kõrvutada sellega majanduskasvu ootusi, siis on selge, et ilma tasakaalu leidmata edasi minna ei ole võimalik. «Tahame hoida keskkonda vähemalt sama heal tasemel, kui täna. Samas tahame, et meie majandus kasvaks,» kõneles ta moodsa aja dilemmast ühiskonnas.

Loodusressursside säästmise vajadus tuleneb otseselt inimkonna kasvust. Progrnooside järgi vajab inimene aastal 2030 võrreldes tänasega 50 protsenti rohkem toitu ning 45 protsenti rohkem energiat. Lisaks sellele veel joogivett. On selge, et taastumate loodusressurssidega enam välja ei vea.

Seetõttu on soov, et puidu rafineerimistehas, mida ettevõte Tartu lähistele kavandab, hakkaks tootma kaupu moel, mis ei tekitaks oluliselt jäätmeid, ega koormaks looduskeskkonda, kõneles ta sadadele kuulajatele. Peamisteks tootmisjääkideks oleksid Kohava selgituse järgi tuhk ja reoveest puhastamise käigus tekkiv muda, mida on võimalik kasutada väetisena. «Tehnoloogia arenguga suudetakse tänapäeval saastamist kontrollida.»

Mets on taastuv ressurss ja Eesti riigile väga suur vara. Selle väärtuse potentsiaalist jäetakse tema hinnangul aga väga palju kasutamata. Samas on puidust võimalik toota väga palju - energiast kuni kemikaalideni välja. Sinna vahele mahub nii mööbel, paber, ravimid ja isegi süsinikkiud, mida kasutatakse palju auto- ja lennukitööstuses.

Praegu viiakse väga palju puitu Eestist Soome, kus on mitu tselluloositehast. Toormest suurema lisandväärtuse saavad praegu soomlased, aga miks ei võiks selle tootmine käia Eestis, arutles ta.

Tehase ehitamisele kulub aega eeldatavasti viis aastat. Planeerimisprotsess võtab aega kaks ja pool kuni kolm aastat, projekteerimine ja ehitamine eeldatavasti kaks aastat.

Tehase mõju Eesti majandusele pidas Kohava märkimisväärseks. Sageli heidetakse Eesti majandusele ette, et meie tootlikkus on liiga madal. Kui arvutuslikult tekib ühe töötava inimese kohta aastas praegu keskmiselt 23 000 eurot lisandväärtust, siis uues tehases ulatub lisandväärtus töötaja kohta tema kinnitusel 1,4 miljoni euroni.

Kuulajate küsimused puudustasid võimalikke takistusi, ehk seda, mis võib tehase valmimist segada? Kohava vastas, et teisi olulisi takistuse peale tooraine polegi. «Investoritel peab olema kindlus selle ees, et ka 20 või 50 aasta pärast oleks vajalik tooraine olemas.» Ta lisas, et tooraine varumisalana on ettevõte arvestanud Liivimaaga, ehk Lõuna-Eesti ja Põhja-Lätiga. Puidu Saaremaalt või Hiiumaalt varumist pidas ta liiga kaugeks.

Publik tundis huvi, kas poleks mõistlikum rajada ühe suure tehase asemele kolm väikest? «See tulebki väga väike tehas,» lausus Kohava vastuseks. Põhilise osa tehase territooriumist hakkavad katma puhastusseadmed ja puidu varumisala.

Veel tunti huvi, kas tehase käivitamine ei kasvata ehk raiemahte liiga kõrgeks? Kohava vastas, et tehas on eelkõige huvitatud stabiilsest tarnest pika aja jooksul.