Galerii: rasked haavad ja kiire tegutsemine - ajateenijad käisid meditsiiniõppusel

Ühiskonnas on sageli nii, et aitama tormatakse neid, kes kõige kõvemini karjuvad. Need, kes hoopis rohkem abi vajavad, ei suuda tihti häältki teha. Selline käitumine on inimlik, aga üldjuhul ebaadekvaatne. Katastroofimeditsiini õppusel Varblaserünnak said aitamise ja valikute tegemise kohta uusi teadmisi ja oskusi 130 ajateenijat.

Sel nädalal korraldas kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus meditsiiniüksustele koostööharjutuse Varblaserünnak, et kontrollida eri tasandite meditsiiniüksuste koostööd ning meditsiinipersonali tegutsemist meeskonnana. Laias laastus õnnestus see hästi, nagu kinnitas õppuse juht major Indrek Olveti.

Veerandsajale ajateenijale tekitasid kogenud meikijad väga tõetruid haavu ja vigastusi. Enamasti selliseid, mis kaasnevad sõjapidamisega, näiteks laskehaavad, kehasse tunginud mürsukillud. Lahingus võib isegi auto alla jääda, tunnistas üks kannatanu tabavalt. Oma näole meigitud killuhaavadest rääkides lausus ta vaid, et oli raske lahing ja et ta sai surma.

Stsenaariumi järgi toimetati haavatuid tagalasse, kus neile tehti esmane tervisekontroll, samuti jagati ära, milliste vigastustega sõdur kuhu viiakse.

«Mis juhtus?» päris järjekordne meditsiiniautoga saabunud meeskond kahelt maaslamajalt. Neist üks karjus ja oigas, teine oli aga päris vait. «Plahvatus,» vastas kannatanu oiates, endal põletushaavad kõhupiirkonnas. «Kui valus on teil kümne palli skaalas?» päris meditsiinipersonal edasi. «Kümme!» lõugas kannatanu. Kolm appi tõtanut asuvad temaga tegelema.

«Miks te tegelete kergema kannatanuga?» sekkus harjutuse vaatleja vanemseersant Marius Šitkauskas. «Kas teil on ülevaade, millises seisundis kannatanud on?» päris ta nõudlikult. Tõsi, teine kannatanu on teadvuse ja teadvusetuse piirimail ning suutis alguses üksnes vaikselt midagi sosistada. See oli ajateenijatele väga eluline õppetund. Kes kõige kõvemini karjub, see ei pruugi olla sugugi kõige eluohtlikumas olukorras. Major Indrek Olveti kinnitas hiljem, et sama juhtub mõnikord ka väljaõppinud meestega reaalses olukorras.

Haavatute haavad seoti, nad tõsteti masinasse – maastikul sõitvasse rohelisse sõjaväe transpordiautosse – ning tee viis edasi välihospidali. Vastavalt sellele, kuidas kannatanud jaotati, jõudsid nad kas pidevalt elu ja surmaga võitlevasse erakorralise meditsiini telki või mõnesse teise, kus tehti pisioperatsioone. Haavad olid tavaliselt rasked ja nõudsid kiiret tegutsemist. Isegi amputatsiooni tuli ette.

Kellest saavad sõjaväeosades parameedikud ja kuidas? Nooremseersant Johannes Holm vastas, et eelkõige peab huvitama meditsiin ja teiste aitamine inimest. «Isegi kui sa alguses verd nähes minestad, harjud sa lõpuks sõjakoledustega ja suudad aidata,» rääkis ta. Holm on enda sõnul olnud ajateenistuse vältel meditsiinipraktikal nii Ämaris kui ka Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja talle meeldib see osa sõjaväes oldud ajast kõige rohkem. Koguni nii palju, et ta sooviks minna edasi õppima meditsiini.

Katastroofimeditsiini väljaõpet korraldati Tartus eri sõjaväeosade ajateenijatele ja sellest võtsid osa ka Rootsi kaitseväelased. Koolitus oli ettevalmistuseks suurõppusele Kevadtorm.