Karin Bachmann: järgmine ring ümber palava pudru

Karin Bachmann. Foto: .

Jaapani õnnetuste ja Liibüa sõja taustal on nii mõnegi meelest kohatu rääkida millestki muust kui tuumajaama võimalikkusest või jõudsalt laienevast islamist.

Siiski, lähtudes loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse sõnadest (mis on ühtlasi Tartu koduta loomade varjupaiga moto) «Alusta sellest, mille tegemine on hädavajalik; siis tee seda, mis võimalik, ja ühtäkki sa teedki juba võimatut», tuleks taas rääkida eestimaalaste pattudest teiste olendite suhtes, kuna tuumajaama kõrval on ka see teema hädavajalik ja ühiskonna muutmist tuleb alustada ikkagi iseendast.

Sest «suhtumine kaasinimestesse ja suhtumine loomadesse kannavad ühiseid jooni. Aastal 1987 Unescos välja kuulutatud loomaõiguste hartast loeme, et «respekti loomade vastu ei saa lahutada inimeste omavahelisest respektist».» (Fanny de Sivers, «Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm»)

Sinu 0,0012

Tartu linnas elab 98 398 elanikku (2010. aasta seisuga), neist 23 protsenti lapsed ja 77 protsenti täiskasvanud. Tartu koduta loomade varjupaigas on praegu 36 koera ja 61 kassi, mis teeb 0,0012 looma iga täiskasvanud tartlase kohta.

Polegi justkui suur arv, kui arvestame, et siia tuuakse loomi ka mitmest vallast. Tartu linna lemmikloomaregistri andmetel (mis kahtlemata ei ole kaugeltki täiuslikud, sest linlased ei armasta oma loomi registreerida, paljud teevad seda pigem üleriigilises registris ja küllap unustavad paljud oma surnud looma registrist ka kustutada) on koeri-kasse kokku 5140.

Üks-ühele-arvestuses on seega loomata täiskasvanud tartlasi 70 452 ja ka see arv tundub varjupaiga asukate arvuga võrreldes hiigelsuur – vabu kodusid peaks justkui leiduma. Kui nad läheks ning võtaks oma protsendi ära, jääks varjupaik tühjaks ja õnn õitseks...

Mõistagi ei toimi selliste protsesside juures lihtne matemaatika kunagi. Sest varjupaika saabub iga päev täiendust – kevadele kohaselt jällegi kastide kaupa.

Viimane kutsikakast leiti Raadi kalmistu ühe värava juurest – ilmselt on loogika selline, et surnuaias käib valdavalt vanem ja südamehellem rahvas, kes kinni teibitud viiksuvast kastist niisama mööda ei jaluta.

Selliselt tulid varjupaika Romulus ja Remus, kaks väikest koeraselli. Üsna heas toitumuses, puhtad, sotsiaalsed. Seda enam on raske ette kujutada peret, kes ühel hommikul võtab kätte ja siiani hästi hoitud koeralapsed kasti pakib ning saatuse hooleks jätab.

Pisut teise looga on Mihkel, paksu karvaga luine koeratitt, kes oli inimestele hommikuseks üllatuseks aeda visatud. Varjupaiga hoolitsevas rüpes kosub ta kenasti.

Samamoodi Junga – sõbralik kutsikaohtu laikalaadne on ilmselt suurema osa ajast peksa saanud, sest kui inimkäsi talle ligineb, pigistab ta silmad kõvasti kinni ja jääb ehmunult hoobi ootele. Mis sunnib kedagi sellist olevust taguma? Mida on üks hellakene kutsikas võimeline sellist tegema, et temast palju suurem ning tugevam inimene teda tümitama kukub?

Üleliigsed

Majanduselus räägitakse, et masu hakkab vaikselt läbi saama, kuid tundub, et varjupaikades haripunkt alles tuleb.

Eriti on viimasel ajal leitud/toodud suuri koeri, keda enamasti taga ei otsitagi. Ja kui koer on juba selliselt jooksu lastud (ilmselt lootuses, et ta tagasi ei tule), on emased koerad varjupaika jõudes kas tiined või leitaksegi koos kutsikatega.

Varjupaik aga ei ole kummist, ühel hetkel enam ei mahu. Kas ehitada suuremaks? See oleks sama, mis kirjaoskamatule lugema õpetamise asemel ette lugeda või kesklinna autostumisel targa organiseerimise asemel maju maha võtta ja parklaid teha.

Võti on inimeste tundetaibu ja empaatiavõime kasvatamises ning raskemat ülesannet ei oskagi vist välja mõelda. Pole ju ühtegi õpikut, kuidas valdavalt talupojamõistusega eestlasele läheneda, ilma et tal juba teemat kuuldes juuksed turri ei tõuseks.

Miskipärast peetakse loomade käekäigust hoolimist asjatuks sentimentaalsuseks, rohkem laste ja nõtrade naiste pärusmaaks.

Mõned usuvad praegugi, et loomad ei tunne valu, et nende kannatused pole tõelised ning seega ei vääri teema üldse arutamist... ja elavad kaasa kaheksajalg Paulile, nunnule koaalapoisile või jääkaru Knu­tile, viimastel päevadel küll tema ootamatule surmale.

Sellised inimesed vaatavad tavaliselt ühte pisikest detaili, suutmata tervikut haarata. Nagu need mehed, kes töötasid lapsevankritehases, tootes igaüks erinevaid detaile. Siis sündis kellegi perre laps ja teised otsustasid, et virutavad igaüks ühe enda tehtud detaili, panevad kõik need kokku ja kingivad sõbrale lapsevankri. Mõeldud-tehtud – välja tuli automaatrelv.

See lugu on muidugi anekdoot, kuid sellise killustatud info najal saab käia igasugune masstootmine – iga liigutus eraldi võttes on süütu, kuid pusletükke koos vaadeldes leiame jahmatava kuriteo.

Neid, kes kilde kokku viitsiks korjata, ei ole palju, enamik rahuldub petlike väljalõigetega. Ning kuna mass ei viitsi ega näe, peetakse üksikuid vastuhakkajaid sentimentaalseteks äärmuslasteks, kes tühjast tüli üles keerutavad.

Tappes või ennetades  

Loomakaitsjad on steriliseerimist hulk aastaid propageerinud ning igale mõtlevale inimesele on ka ilma lendleheta selge, et see on mitu korda humaansem kui aastas kord-paar pesakonnatäis kutsikaid-kassipoegi uputada.

Lollikstegeva viirusena levivad ikka veel haritudki inimeste seas müüdid á la igal loomal peab olema üks pesakond, muidu ta... Oeh.

Ka sel kevadel osalevad paljud Eesti loomakliinikud kampaanias, kus inimesed saavad soodsamalt oma loomi steriliseerida.

Aja kinnipanekuks tuleb minna Eesti Loomakaitse Seltsi kodulehele www.loomakaitse.ee ja tegutseda seal antud juhiste kohaselt. Infot saab ka telefonil 5550 5009.  

On kuulda olnud nurinaid, et kuidas saavad kliinikud endale hinna langetamist lubada, miks hinnad ei ole kogu aeg soodsad või kas hinnalanguse saavutamiseks hoitakse kokku loomale antavate ravimite või lõikuse kvaliteedi pealt?

Vestluste põhjal loomaarstidega võin öelda, et kampaanias osaletakse missioonitundest. Kokku hoitakse muude kulude (näiteks omanikutulu), mitte looma pealt, ja seepärast ei saa hinnad olla püsivalt madalad.

Kampaaniate kaudu saab ennekõike tuua inimesi kliinikutesse ja seeläbi hoida ära järgmised üleliigsed hingekesed.

Kui võtta eelduseks, et eelmise aasta kampaania käigus ühes Tartu kliinikus steriliseeritud iga emane kass oleks saanud kaks korda aastas järglasi, keskmiselt neli poega pesakonnas, on meil praegu vähem umbes 4000 (!) kassipoega, kelle elu ei oleks olnud pikem pooltunnist, mis kulub jõudmiseks ema kõhust veepange, või kes oleks sattunud tänavale või jäänud auto alla jne.

Kordame – 4000! Ja see on ühe kliiniku tulemus.

Me sekkume igal juhul – tuleb vaid valida, kas tappes või ennetades.

Mulle ei meeldi

Kodanikuühiskonnas on igaühel õigus arvata ja arvamust väljendada, mis on tema meelest õige meie ühises ruumis. Inimesed on viimasel ajal agarad igale poole sekkuma ning päris palju läbimõtlemata ruumilise planeerimise otsuseid on seetõttu uuesti üle vaadatud või hoopis tegemata jäetud.

Sellest tulenevalt on kasvanud inimeste veendumus oma õiguses öelda meeldib / ei meeldi ja eeldada, et meelsuseväljenduse alusel asju muudetaksegi.

Paraku oodatakse soovide täitmist ka muudes, tegelikult inimesest lahus valdkondadelt. Nagu loomad.

Kellele ei meeldi kassid, kellele koerad, kellele küülikud. «Mulle ei meeldi» on argument, mis peaks sekundi pealt sundima kellegi tegutsema – naabri vabanema kassist, poepidaja koerast, hakid tuleb linnast välja kihutada, laste liivakast õues on nõme jne. «Mulle ei meeldi» ja kõik.

Facebook’is Tartu kunstikooli kassi ümber toimuvas arutelus ütles Merille Hommik: «Ausalt öeldes, ma ei saa aru, miks me peame lakkamatult teavitama, mis meeldib ja mis mitte. Kassid olid enne inimest olemas ja on ka arvatavasti pärast inimest. Kas Himaalaja mäestikku huvitab, kui ma talle ütlen näiteks, et ta ei meeldi või meeldib mulle? Olemas olla peaks saama ka lakkamatult mingit reitingut korjamata.»

Tõepoolest, paremini ei saagi väljendada tervemõistuslikku selgust oma koha tunnetamisest üldises mustris.

Veel Fanny de Siversilt: «Vanasti, kui usuti, et taevas on kerakujuline ja ümbritseb maad, võis kergesti ette kujutada, et maailm on loodud ainult tarvilikuks raamiks inimelule. Kuid tänapäeval me teame, et universum on määratu, ja kuidas siis nõustuda ideega, et tähekogud tuhandete valgusaastate taga on loodud inimese jaoks?»

Kuidas saab keegi ikka veel arvata, et loom on loodud inimese tarbeasjaks?

Loo kirjutamiseks on erinevatel aegadel vesteldud Tartu koduta loomade varjupaiga inimestega.