Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuidas Arnold Matteus Saksa ajal Tartu esimest generaalplaani tegi

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Fragment Tartu generaalplaani 1942. aasta kavandist. Plaan nägi ette linna põhjalikku rekonstrueerimist ja ümberplaneerimist. Plaanil on näha kõrgusjooned, senised kinnistupiirid, tänavad ja tähtsamad hooned, samuti kavandatavad uued haljasalad, tänavad ja hoonefrondid. Koostanud Arnold Matteus. | FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Tartlased arutlevad praegu linna uue üldplaneeringu üle. 75 aastat tagasi, 1942. aasta märtsis valmis Tartu üldplaneeringu ehk generaalplaani esimene kavand, mille koostas toonane linnaarhitekt Arnold Matteus.

Arnold Matteus õpilaste ja imetlejate keskel sõja ajal. | FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Arnold Matteuse tegevus Tartu linnaarhitektina aastatel 1926–1935 ja vabakutselisena 1935–1940 on hästi teada ja kõrgelt hinnatud. Nõukogude aja mass­ehituse taustal tõusid kõik eestiaegsed, sealhulgas Matteuse projekteeritud hooned esile justkui tõelise arhitektuuri majakad. Matteus ise oli 1980. aastatest alates legend ja kultusfiguur.

Vähem teatakse Matteuse tegevusest Tartu linnaarhitektina ja linnaplaneerijana pöördelistel ning vastuolulistel aegadel 1940–1960. Seni ei ole esile tõstetud asjaolu, et Matteuse tegevusel oli Tartu jaoks ka oma varjukülg. Tema eestvedamisel või kaasteadmisel lammutati sõja ajal ja pärast sõda kesklinnas terve hulk sümboli väärtusega kivihooneid, mis hoolimata sõjakahjustustest olid taastamiskõlblikud. Seda seetõttu, et Matteusel olid kesklinna ümberplaneerimiseks omad, juba 1941.–1942. aastal välja töötatud suurejoonelised plaanid.

Mõru huumoriga pooleks võiks öelda, et kui Tartu peaks valima muinsuskaitse suurimad vaenlased 20. sajandil, oleksid need ilmselt Arnold Matteus ja sõjajärgne täitevkomitee esimees Bronislav Võrse.

Pärast nõukogude tegelikkuse ja selle modernismi saavutustega (hruštšovkadega) põhjalikumat tutvumist muutus siiski Matteus alalhoidlikumaks ja isegi muinsuskaitse sõbraks. Hilisemates intervjuudes on ta kahetsenud lammutamisega liialdamist.

Tartu senistest põlenud, aga kindlalt seisnud maamärkidest lasti õhku ja lammutati lõplikult kümneid hooneid: 1941.–1942. aastal ajalooline kaubahoov, Promenaadi tänava kvartalid koos maavalitsuse ja mitme juugendstiilis hoonega, Bürgermusse kvartal (praeguse kaubamaja kohal), hotell Bellevue ja kino Metropol kvartal Kivisilla juures Ülejõel.

1945–1948 lammutati raekojatagune hoonestus (praegune Pirogovi plats), maju Raekoja platsi lõunaküljel, pritsimaja kvartal söögiturul (praegune Keskpark), kino Apollo ja trükikoja Ilutrükk kvartal, maju Ülejõel Emajõe ääres ja Holmi tänaval (vana Treffneri koolimaja, õlletehas Livonia, hotell Jakor) ning kaunis juugendmaja Vabadussilla juures.

Matteus ja Nikolai Kusmin koostasid pärast sõda Vanemuise hoone taastamise projekti, mis nägi ette esialgse kontserdisaali osa täielikku muutmist ja kõikide selle juugendstiili detailide ja kaunistuste kaotamist.

Nõukogude võimu robustne masinavärk pöördus aga lõpuks ka Matteuse enese vastu: linna peaarhitektina ei suutnud ta korraldada ei esialgse kontserdisaali ega enda projekteeritud ja 1939. aastal valminud Vanemuise teatrimaja taastamist ning pidi 1959. aastal pealt vaatama selle õhkimist.

Tartu allakäigu algus

1940–1941 võttis nõukogude võim majad ja maad omanikelt ilma igasuguse hüvitiseta ära. Kogu kesklinn muutus järsku riigi omandiks. Eraomanikele jäid alles vaid väikesed eramajad äärelinnas.

Suur osa kesklinna majaomanikest, kes olid ühtlasi ühiskonna tegusam osa, küüditati 1941. aasta juunis Siberi orjalaagritesse või põgenes Eestist 1944. aastal.

Polnud enam kedagi, kes kaitseks traditsioonilist linna. Muinsuskaitse oli väga nõrk ning tegeles ainult vanade üksikobjektidega. Nii oli võimalik sõja ajal ja pärast sõda taastamistööde sildi all lammutada peaaegu kogu senine, 19.–20. sajandil välja kujunenud südalinn.

Suurem osa vanalinnast oli sõjas siiski imekombel hävingust pääsenud. Säilisid ka puit­agulid: praegused miljööalad Supilinnas, Karlovas, Toome­tagusel ja Ülejõe tagaosas, samuti eestiaegsed linnaosad Tammelinn, Tähtvere ja Ropka. Nii Saksa kui ka Vene aja võimumehed lubasid ehitada hävinud südalinna kvartalite asemele uhked paleed ja kauba­majad, tegelikkuses aga ei suudetud peaaegu midagi ära teha.

Küll aga muudeti pärast sõda põhjalikult kesklinna kinnistute struktuuri. Kümned väiksemad kinnistud liideti, nii et tekkisid isegi kuni terve kvartali suurused maatükid. Neid kunagisi kinnistuid ei tagastatud enam ka uue Eesti omandireformi käigus.

See sotsialistlik pärand on võimaldanud tänapäevani rajada suuri, paljude arvates Tartule ebamastaapseid ning igava fassaadiga kasthooneid, näiteks nüüdne Kesklinna keskus, Playtechi maja, kohtumaja, kaubamaja, Tasku, Kvartal, varsti ehitatav ülikooli IT-maja Delta.

Tartu ja teiste Eesti linnade praegune hoonestuspilt põhineb seega suuresti juhusel, mis kvartaleid sõja ajal pommid tabasid ja mida mitte. Samuti sõltub see ametnikest, kes oma suva ja mitmesuguste vastuoluliste planeerimiskavade järgi otsustasid, missugused hooned taastatakse ja mis tõmmatakse maha. Sõjapurustused andsid arhitektidele võimaluse teha vajalikke tänavate õgvendamisi, aga teisalt ka lootuse realiseerida oma utoopiaid.

Arnold Matteus oli hästi kursis moodsa aja arhitektuuri ja linnaplaneerimise suundumustega. 1930.–1940. aastatel valitses kogu maailmas ja ka Eestis ülim usk tehnika ja elukorralduse progressi ning ühtlasi varasema arhitektuuri alavääristamine. Usuti, et kõik uus on alati ja igal juhul parem kui senine.

Matteusele kujunes ainuõigeks ehitusstiiliks klassitsismi mõjutustega funktsionalism. Enne tema Tartu tulekut siin viljeldud juugendstiili ja historitsismi ta põlgas kui iganenud väikekodanlikke veidrusi, mida võis rahumeeli lammutada. Tsaariaegseid puithooneid  pidas ta väärtusetuks, need tuli järk-järgult asendada kivielamutega.

Matteus võttis Tartu ümberplaneerimisel eeskujuks klassitsistlik-modernistliku ideaallinna visiooni, kus avarad bulvarid ja haljasalad vahelduvad monumentaalsete väljakutega.

Paljudes Saksamaa vanalinnades tehti liiklusolude parandamiseks läbimurdeid ja lammutati hooneid ning rajati uusi magistraaltänavaid koos trammiteede ja uute suurhoonetega.

Arnold Matteus võttis Tartu ümberplaneerimisel eeskujuks klassitsistlik-modernistliku ideaallinna visiooni, kus avarad bulvarid ja haljasalad vahelduvad monumentaalsete väljakutega.

1940. aasta juunipöörde järel jälle Tartu linnaarhitektiks saanud Matteusel lubasid Saksa võimud edasi töötada, sest ta polnud oma nina punapoliitikasse toppinud, oli lõpetanud Karlsruhe tehnikaülikooli, valdas vabalt saksa keelt ning tundis õpingute ajast Saksa ehitustegelasi, samuti Eesti omavalitsuse juhti Hjalmar Mäed.

Matteusel tuli korraldada sõjategevuses kahjustusi saanud hoonete parandamist ja varemete lammutamist. Uusi hooneid Saksa ajal projekteerida ega ehitada ei lubatud.

Matteus meenutab: «Nii ma hakkasin 1942. a kevadtalvel visandama Tartu generaalplaani. Eesti Vabariigi aegu oli sellest mitmel korral juttu olnud, ilma et tegudeni oleks jõutud. Nüüd oli suur osa kesklinnast sõjatules maha põlenud ja see andis vabad käed suuremate muudatuste kavandamiseks.»

Generaalplaani väljatöötamises osalesid ka linnapea Karl Keerdoja ning noor arhitekt Ants Elken. 1942. aasta märtsis tutvustas linnapea tulevikuplaane ajalehes Eesti Sõna. Seejärel tegid Saksa võimud kontrollkäigu ja panid asja seisma: «Praegu käib sõda. Nüüd pole aeg uuteks ehitusteks. Dorpat on Baltimaade ülikoolilinn ja kultuurikeskus. Seda linna projekteeritakse tulevikus Berliinis. Teie siin aga lõpetage kohe – enam mitte ühtegi kriipsu!»

Kuigi generaalplaani ametlikult ei kehtestatud, sai see sõjajärgsete plaanide ja tegevuse aluseks. Selles leidub mõndagi perspektiivikat ja progressiivset, aga ka paljugi vastuvõetamatut ja utoopilist.

Laiendused ja läbimurded

Liikluskorralduses nähti Tartu generaalplaanis suuri uuendusi. Kavandati uus autoringtee, nn sisering, mis pidi ühendama linna saabuvad maanteed, nii et transiitliiklust ei tarvitseks südalinna sisse lasta. See lai ringbulvar pidi kulgema Kastani ja Veski tänava sihis Riia tänavani, murdma läbi Filosoofi tänava kvartali ja Karlova linnaosa Lootuse, Pargi ja Aida tänava sihis ning jõudma uue autosilla kaudu Ülejõele Puiestee tänava otsani. Plaani teostamiseks oleks tulnud massiliselt hooneid lammutada.

Matteus nägi, et Tartu vanalinn asub justkui poolsuletud kotis. Toomemäe ja bastionide nõlvad eraldavad vanalinna lääne- ja põhjapoolsetest linnaosadest, neid ühendavad üksikud kitsad ja käänulised tänavad. Matteus tahtis teha läbimurde nii põhja kui ka lõuna pool Toomemäge ning rajada uued laiad magistraaltänavad, mis need linnaosad vanalinna, südalinna ja Ülejõega seoksid.

Ette oli nähtud mitmel pool linnas laiendada paljud tänavad: Tähtvere, Riia, Võru, Kalevi, Turu, Pikk jt. Nende muutmine suurteks magistraaltänavateks oleks pidanud lahendama Tartu liiklusprobleemid.

Tähe tänava alguslõik tuli ümber tõsta nii, et ta suunduks Riia mäe suurele ristmikväljakule piirkonnakomissariaadi ees. Riia mäe väljak kavatseti kujundada võimsaks poolringikujuliseks arhitektuuriansambliks Pariisi ja Berliini tuntud väljakute eeskujul.

Läbi vanalinna taheti murda kolm magistraaltänavat koos senise hoonestuse lammutamise ja uute suurhoonete püstitamisega. Loode-kagusuunalise peamagistraalina (Tähtvere ja Supilinna linnaosa ühenduse parandamiseks südalinnaga) nähti ette Gustav Adolfi (Jakobi) tänava laiendamine kuni ülikooli peahooneni, sealt edasi tuli täies ulatuses laiendada Ülikooli tänav. See pikk magistraal eeldas kogu praeguse Jakobi ja Ülikooli tänava Toomemäe-poolse külje hoonestuse lammutamist. Ülikooli tänavat taheti õgvendada sedavõrd, et Barclay platsi juurest vaadates oleks näha ülikooli peahoone.

Pärast sõda laiendati Ülikooli tänavat siiski ainult Riia-Vallikraavi lõigus, samuti Küüni tänav. Põhiosa autoliiklusest suunati ära Vabaduse puiesteele.

Ülikooli ja Jakobi tänava täieliku õgvendamise idee püsis sõjajärgsetes planeeringutes siiski 1960. aastateni, aga jäi rahapuudusel tegemata. 1970. aastal loobus linnaarhitekt Raul Kivi neist plaanidest ning 1973 võeti Tartu vanalinn tervikuna muinsuskaitse alla.

Edela-kirdesuunalise ülemise liikluskoridorina nähti ette avara bulvari rajamine Laia tänava kohale. Lai tänav polnud Matteuse meelest küllalt lai ning seepärast tuli lammutada selle kogu põhjakülje hoonestus.

Laia tänava esindusbulvar pidi praeguse K. E. von Baeri tänava kaudu otsesihis üle Kassitoome nõlva välja jõudma Näituse tänava ja Taara puiestee ristmiku platsile suure ringbulvari algusesse – sinna, kuhu nüüd kavandatakse Matteusele pühendatud skvääri. Ülikooli tänav tuli bastioninõlvast läbi murda ja viia kokku Herne tänavaga, et luua otseühendus Supilinna ja vanalinna vahel.

1930.–1940. aastatel mängis raudteeühendus ja raudteejaam linna toimimises üliolulist rolli. Matteusel tuli idee ühendada vaksal otsejoones südalinnaga, et luua edela-kirdesuunaline alumine magistraal. Kuperjanovi tänav tuli EÜSi maja juures künkanõlvadest läbi murda alla Vallikraavi tänava käänakuni, enamik Vallikraavi tänava hooneist oleks tulnud lammutada.

Vallikraavi ja Ülikooli suurelt ristmikult oleks magistraal kulgenud senise Kauba tänava, lammutatud maavalitsuse hoone ja kaubahoovi kohalt söögiturule, sealt uue betoonsilla kaudu üle Emajõe ja jätkunud avara bulvarina otsesihis ürgoru nõlvast üles Puiestee tänavani. Senine Raatuse tänav oleks tulnud kaotada.

Pärast sõda uutes oludes magistraali asukohta muudeti: Riia tänava hoonestuse hävimine 1944. aastal võimaldas varemete lammutamise ja tänava õgvendamise järel rajada moodne Tartu peamagistraal koos Võidu sillaga hoopis sinna ning Kuperjanovi-Vallikraavi idee jäi soiku. Teine peamagistraal rajati Turu tänavale ning Riia-Turu ristmik sai Tartu autoliikluse sõlmpunktiks.

Ülejõe linnaosa oli 1941. aasta lahingutes saanud rängalt kannatada. Peaaegu kogu hoonestus Pika tänava ja Emajõe vahel – 12 kvartalit – oli maha põlenud ja varemeis.

Südalinna aktiivne äripiirkond ulatus enne sõda ka Ülejõele: Raatuse, Holmi ja Narva tänavale ning nende kohtumispunkti Henningi platsil. Teine ärikeskus oli Vabadussilla juures Vene tänaval ja Jüri platsil.

Matteus nägi ette muuta kogu Narva maantee ja Emajõe vaheline ala pargiks, mis sõja järel tehtigi teoks. Vaid Vene tänava äärde oli ette nähtud uhke hoonerühm, mis pidi Vabadussilla otsa juurde moodustama väljaku.

1942. aasta plaanil on Narva maantee laiendatud selliselt, et lammutamisele oleks pidanud minema ka ainus tulest pääsenud hoone, nn Katariina maja (praegune linnamuuseum). Haljasaladeks oleks tulnud muuta ka Fortuuna tänava kvartalid, mille hoonestus oli säilinud.

Osaliselt purustatud Kivisild tuli lõplikult lõhkuda ja sealne sillakoht üldse kaotada.

Raatuse tänava kohale parki tuli ehitada spordipalee, mis pidi senise Kivisilla asemel uhkelt lõpetama Adolf Hitleri (Raekoja) platsi jõepoolse vaatesihi.

1950. aastatel lubas Matteus Narva maantee ja Pika tänava vahelise tühermaa täita eramajadega. Seda väärtuslikku kesklinna ruumi oleks pidanud aga kasutama ratsionaalsemalt ning sinna püstitama korterelamuid. Niiviisi muudeti sõjaeelne tihedalt hoonestatud, elust pulbitsev omanäoline linnaosa peaaegu inimtühjaks.

Tartu uus halduskeskus oli ette nähtud pritsimaja ärikvartali kohale. Tartu üheks sümboliks kujunenud pritsimaja koos naaberhoonetega kavatseti lammutada, asemele tuli ehitada uus võimas raekoda. Raekoja tiibadele nähti ette hulk omavalitsusasutusi ning suurem rahvakogunemiste hoone. Kaubahoovi, Promenaadi ja Bürgermusse ärikvartal pidid saama haljasaladeks.

Seega näitas Matteus end juba siis fanaatilise haljastajana, sest suur osa senisest ärikeskusest kavatseti likvideerida.

Pärast sõda kavandati pritsimaja kvartali kohale hiiglaslikku lagedat keskväljakut, mida pidid ümbritsema täitevkomitee hoone ja hotell.

Turust akadeemiani

Avaturu uus asukoht oli ette nähtud turuhoone juurest ajalooliselt söögituru väljakult üle viia teisele poole Riia tänavat Turu ja Kaluri tänava vahele (praeguse Tasku keskuse, bussijaama ja hotell Tartu alale). Uue avaturu kõrvale tuli ehitada «suur omnibuste jaam, kuhu jooksevad kokku kõik Tartu suunduvad omnibuseliinid». Turuplatsi lähedusse tuli üle tuua ka Tartu jõesadam.

Pärast sõda viidigi avaturg üle kaugemale Turu tänava äärde, senine söögiturg muudeti nõukogulike suurparaadide kohaks ning haljastati osaliselt. Ärielu väljaviimine tähendas senise südalinna atraktiivsuse tunduvat vähenemist ja inimtühjaks muutumist.

Suurem kultuuriasutuste ala taheti rajada kesklinna ja Karlova linnaosa piirile Päeva tänava piirkonda, mille hoonestus oli hävinud 1941. aasta juulis. Sealsesse rohelusse pidid kerkima konservatooriumi ja kõrgema kunstikooli hooned.

Vanemuise teatri kõrvale Kitsa tänava künkale pidi kerkima majesteetlik teaduste akadeemia peahoone. Nii oleks moodustunud Toomelt Pargi tänavani Tartu peamiste kultuurikeskuste vöönd.

Suured muutused olid ette nähtud ka ülikooli peahoone ümber. Juba 1938. aastal oli ülikool koostanud kava uute instituudihoonete ehitamiseks kahele poole peahoonet, loomulikult vana hoonestuse lammutamise arvel. Ülikooli tegelased surusid läbi pöörase idee lammutada veel terve kvartal peahoone vastas, et rajada sinna lihtsalt väljak või haljasala.

Kava alusel jõuti valmis ehitada keemiahoone (1938–1946). Pärast sõda plaanist loobuti. Matteus nägi ette ülikooli uue hoonestu rajamise võimaluse Tiigi tänava varemete kohale. Valmis vaid raamatukogu (1982).

1950. aastate lõpus, kui valitses kriiskav elamispinna puudus, nõudsid linnajuhid Tiigi tänava kiirkorras hoonestamist hruštšovkadega. Oli ka terve hulk muid lahkarvamusi, mistõttu Matteus loobus linnaarhitekti kohast ja asus jälle vabakutseliseks.

Niisiis on Arnold Matteuse roll 20. sajandi Tartu kujundamisel vastuoluline. Tema kavandatud Tähtvere linnaosa ning eestiaegsed majad on tänini linna ehted. Matteuse hilisem tegevus teeb ta kaasvastutavaks ajaloolise Tartu hävitamisel ja kohati ebaõnnestunud ümberplaneerimisel. Tema radikaalsed linnauuenduse ideed on aidanud luua uut moodsat Tartut oma vooruste ja vigadega, mitmed on õnneks jäänud ka teostamata.

Tartu söögiturg 1941. aasta sügisel. Vasakul pritsimaja kvartal, mille asemele tuli ehitada uus raekoda. Tagapool lammutatakse kauba-hoovi, mille kohale pidi tulema suur liiklusmagistraal ja haljasala. Kivisild tuli lõplikult lammutada ja sealne sillakoht kaotada. Esiplaanil pealesõidutee Holmi puitsillale. | FOTO: Andres-Teet Merisalu fotokogu
Tagasi üles