Paljud nimetavad ülestõusmispühasid lihavõttepühadeks, munadepühaks ja kevadpühadeks. Kuidas ütlete nende kohta teie?
Mina ütlen üldjuhul ikka ülestõusmispühad, aga ei väldi ka teisi nimetusi.
Täna on suur reede. Vahest saaksime läbi ilma selleta?
Ilma suure reedeta ei oleks ülestõusmist, sest kui Jeesust ei oleks risti löödud, poleks ta saanud üles tõusta.
Suur reede on mitmepidine püha. Ühelt poolt on kurb, sest suur õpetaja ja suur eeskuju leidis väga ootamatult oma lõpu. Jeesuse jüngritele oli see mõistetamatu. See on niisugune püha, kus me räägime sellest, et midagi läks valesti.
Ristilöömisele eelnes reetmine, Jeesuse reetis tema enda sõber Juudas. Kuid samas on Juudase rolli kohta öeldud, et ta oli väga oluline: kui teda ei oleks olnud, võibolla ei oleks siis Jeesust risti löödud ja poleks tulnud ülestõusmist, poleks tulnud lunastust.
Ülestõusmispühad näitavadki, et igal asjal on põhjus, meie elus ei juhtu tavaliselt mitte miski niisama. Nii annavad ülestõusmispühad ka surmale mingis mõttes lahenduse: surm ei ole lõplik. Sellega, et Kristus risti löödi, ei lõppenud veel meie püha üritus, vaid kõik kestis edasi.
Suurele reedele järgneb vaikne laupäev ja seejärel ülestõusmispühad. Mis ja miks?
Suure reede kontrapunkt on ristilöömine. Jumal sureb, kui nietzschelikult mõelda. See peaks tekitama inimeses küsimuse, miks sellised asjad juhtuvad. Palju on küsitud, miks on maailmas kurjus. Suur reede võiks olla mingis mõttes vastuseks: see näitab kannatust, kogu sündmustiku inimlikku poolt. Kui kellelgi sureb lähedane, on ju väga kurb, seda on raske ja keeruline mõista.
Vaikne laupäev on mõtiskluse aeg – mis saab edasi. Samas on see mingis mõttes lein. Ülestõusmispühade esimesel pühal tuleb ootamatu lahendus. Jumal tõusis üles, surm on võidetud. Surm ei ole lõpp, on ülestõusmispühade sõnum.