Sõbranna-koduabiline turnib ka lae all

Tasakaal võib Asta Kangrut alt vedada ja sellepärast paneb tema talvekampsunid kappi uut hooaega ootama Ülejõe piirkonna hooldustöötaja Helvi Vahtra. Foto: Kristjan Teedema

Pikk talv on läbi. Pensionipõlve pidav endine pro­kurör Asta Kangru (84) on paksud kampsunid kilekottidesse pakkinud ja kapiservale virna seadnud. Hea meelega paneks ta kampsunid ise kõrgele kappi ja võtaks sealt midagi õhemat välja, aga oh pagan, ei saa.

«Mul pole enam head tasakaalu,» selgitab Asta Kangru, miks ta toolile ronima ei kipu. Sel põhjusel jätab ta oma puhtas ja korras kodus ka talvega tuhmiks muutunud aknad ise pesemata.

Aga kunagi pole nii, et kuidagi ei saa. «Vahetame siis garderoobi välja,» teatab Asta Kangru abiline, Ülejõe piirkonna koduhoolduse hooldustöötaja Helvi Vahtra ja ronib krapsakalt toolile.

Abiline ja sõbranna

«Kas seda sinist paksu kampsunit on kah vaja,» uurib Helvi Vahtra kõrgustest. Ei, seda soojal ajal tarvis pole, Asta Kangru palub kapist kätte anda rõõmsavärvilised džemprid.

«Nüüd otsi siit krobelised kardinad ja järgmisest kapist lillad külgkardinad üles,» õpetab Asta Kangru. Samal ajal vaatab ta altkulmu sektsioonkapi ukse poole, mille üks hing on oma kohalt lahkunud. «On suur kunst leida mees, kes selle korda teeks,» märgib Asta Kangru.

Mõne minutiga on kapi sisu vahetatud, peagi tuleb Helvi Vahtral aknad ja kardinad käsile võtta. «Helvi on mu abiline ja sõbranna, väga lähedane inimene,» räägib Asta Kangru. «Tema asendust on väga raske taluda, vabandage mu otsest kõnepruuki.»

Varem Maarjamõisa haiglas töötanud Helvi Vahtra hakkas Tartu linna teenistuses kodus elavate eakate hooldustöötajaks seitse aastat tagasi ja sama kaua on ta Asta Kangrut aidanud. Lisaks aitab ta nõu ja jõuga veel viit naist ja üht meest. Tartus toetab oma eluga enam-vähem hakkama saavat ligi 300 eakat kodus 45 hooldustöötajat.

«Arsti juures käin alati ise,» ütleb Asta Kangru. «Ma ei taha, et mind aidataks seal, kus ise hakkama saan.» Koristamise ja poeskäimisega on kuidas kunagi: Asta Kangru sunnib end küll pea iga päev jalutuskäigule, aga mõnikord tuleb astma nii kõvasti kallale, et on abi vaja.

Koduhoolduse eesmärk ongi aidata inimest nii palju, kui tal on tarvis, õpitud abitust ei tohi lasta tekkida, selgitab Tartu linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna Ülejõe piirkonna koduhooldusinspektor Heli Maiste.

Kodune hooldustöötaja läheb appi neile vanadele, kelle lapsed elavad Tartust eemal või kellel endal lapsi pole. «Me tahame, et eakas inimene saaks oma kodus võimalikult kaua elada,» ütleb Heli Maiste.

Ülejõe piirkonna kõige pikema, 22-aastase staažiga klient sai endale kodus käiva hooldustöötaja 1988. aastal. Eelmisest aastast on sel 91-aastasel naisel isiklik hooldaja.

Helvi Vahtra kannab madalaid mugavaid saapaid, sest lühemad otsad läbib ta tervislikult, kõndides. Kaugemal elavate eakate juurde sõidab ta linnaliinibussiga, hooldustöötajad seal ise pileti eest maksma ei pea. Koos vanaga näiteks arsti juures käimiseks tuleb appi üsna odava hinnaga invatakso.

Asta Kangru juurest viib Helvi Vahtra tee poodi. Ta uusima kunde nimekirjas on heigi­filee, hapukapsaborš, suhkur, sink ja üht-teist veel. «Täitsa paraja kaaluga kott tuli, oma viis kilo,» tõdeb Helvi Vahtra kassa juures.

Poolteist kuud tagasi Helvi Vahtra endale abiks saanud elupõline raamatupidaja elab viiendal korrusel. «Olen siin 46 aastat elanud, mind viies korrus ei sega,» teatab külalisi oodanud perenaine Helmi. «Aga nüüd jäi põlv haigeks, ei saa enam hästi treppidest käia. Mõni päev valutab põlv lausa nii, et teeb südame täis.»

Ka sel päeval ajab haiglas tohterdatud põlv südame täis. Helmi (88) ei taha, et lehes ta perekonnanimi ära trükitakse. Ka pildile ei taha ta jääda, ajab kõik aastate kaela. Kõrvalt vaadates tuleb märkida, et Helmi on liiga enesekriitiline.

«Omas kodus kannatad valu paremini ära kui haiglas, siin seinadki aitavad,» räägib Helmi ja viib toidukoti kööki. «Helvist on mulle suur abi, olen temaga senimaani väga rahul. Ta käib minu asemel poes ja arsti juurde võtan kah tema kaasa.»

Palun räimi ja kapsast!

Helmi on suur perenaine, ta kokkab palju. Järgmine kord tuleb Helvi Vahtral talle kapsast ja räimi tuua. «Sain Arterist räimede kiirsoolamise retsepti, paistab hea asi,» selgitab Helmi.

Koristada ja pesu pesta ta hooldustöötajal ei lase. Suured pesutükid saab Helmi puhtaks teisel korrusel elava sõbranna moodsa pesumasinaga, väiksed küürib ta ise. «Ma lihtsalt sunnin ennast koristama,» ütleb ta. «Igal hommikul võimlen ja katsun nii palju käia kepita kui võimalik. Tahan kogu aeg tegutseda, muidu jään vanaks.»

Helmil on poenimekiri järgmiseks korraks valmis, Helvi Vahtra pistab selle kotti, täidab ära majapidamisraamatu ja jääb veel mõnd elulist küsimust arutama. Sel reedel ta Helmi juurde vist ei jõua, sest Asta Kangru on palunud end esimest korda arstikäigul saata. See on väga tähtis käik, kaeoperatsioon.

«Pimedus on üks suur nuhtlus,» ütleb Asta Kangru. «Viimati oli vaja pangaautomaadis üür ära maksta, aga no ei näe! Läksin siis panka ja sealt soovitati, et võtke järgmine kord prillid kaasa. Nagu need aitaksid!»
Küll arst ja Helvi Vahtra nüüd aitavad.

Koduseid eakaid aitav hooldustöötaja Helvi Vahtra:

Käin oma klientide juures paar-kolm korda nädalas. Lähme koos arsti juurde, aitan vanniskäigul ja koristamisel, viin ravimeid ja toidukraami. Toidusoovid on seinast seina, kala tellitakse üsna harva. Alguses vaatasin, et poest taheti üsna palju küllalt viletsat vorsti. Hakkasin rääkima, et toidult pole mõtet kokku hoida, ja nüüd ostan neile vorsti asemel enamasti tükikese sinki. Viin koju kätte ka sigarette ja napsu. Miks peaksin nende ostmisest keelduma, kui inimene soovib, ta ei pea ju millestki loobuma.

Vanad annavad poeraha minu kätte, pärast viin tšeki ja tagasi saadud raha neile tagasi. Rohkem ma nende rahaga ei õienda. Euro tuleku ajal oli küll keeruline: inimesed palusid, et vahetaksin nende kroonid eurode vastu. Aga hooldustöötajad ei tohi seda teha.