/nginx/o/2011/03/21/542682t1h90ff.jpg)
Möödaläinud valimiskampaania puhul oli hea näha, et riigi kitsaste eelarvevõimaluste tõttu püüdsid erakonnad olla seekord nii pragmaatilised kui võimalik. Õnneks oli aga mõnes kohas näha ka põhimõttelist ja maailmavaatelist debatti – praeguses majanduskliimas siiski enamasti seotud sellega, kellele ja kuhu peaks riik raha jagama ning kui palju sekkuma.
Nüüd, kui koalitsioonikõnelused on täies hoos, oleks ikka hea arvestada valijate ootusi – mida me võitjate käest saada tahaksime, sest hoolimata «usaldushääletusest» peavad võitjad jõudma teatud kompromissidele.
See ei puuduta ainult Reformierakonna ja IRLi lubadusi, pea pool rahvast hääletas siiski viimati valitsenud võimuliidu vastu, ning et ühiskonda paremini sidustada, peaksid koalitsioonipartnerid kahtlemata kuulama kõiki osapooli.
Kuidas raha jagada
Vaadates tulevikku, pean tahes-tahtmata nägema ka seda, millises seisus oleme praegu. Õpetajana on minu esimene valimistega seotud emotsionaalne mõte väga sarnane kultuuritegelaste, päästjate, arstide, ministeeriumiametnike, politseinike ja kirjanike mõttega: riik ei toeta piisavalt.
Õnneks on minulgi hakanud küllalt saama sellest, et ükskõik mis valdkonnas, kõige puhul oodatakse riigi sekkumist, olgu need raamatukogud, mahetalud, tuulepargid, viljatusravi või digiboksid. Ja ma ei räägi ainult regulatsioonist, kõik ootavad mingil moel just rahalist tuge. Kahtlemata on neil küll soov saada kõigepealt riigi seadusandlikku tuge, aga sellega kaasneb pea alati rahasoov.
Tulevase koalitsiooni ja opositsiooni suurim erinevus hakkab olema sotsiaalpoliitikas, suhtumises universaalsesse toetamisse ja riigi sekkumisse ning eelkõige laste ja vanemate toetamisse. Oli ju suureks vaidlusaineks see, kas lapsetoetus tuleks muuta vajaduspõhiseks ja kas vanemahüvitise ülemmäära tuleks alla tuua.
Ma ise arvan, et 20-eurose igakuise lapsetoetuse jagamine kõigile, ka nendele, kes saavad vanemahüvitise maksimummäära 2156 eurot kuus, on jabur. Täpselt sama imelik oleks Rein Kilgi, Urmas Sõõrumaa või Hans H. Luige laste toetamine 20 euroga. Umbes nii, nagu Skype’i loojate järgmise 30 miljoni euro suuruse välistehingu puhul annaks Kredex neile 3000 eurot eksporditoetust.
Lugesin enne valimisi väitlusseltsi ja sotside esimehe Sven Mikseri debatti vanemahüvitise ülempiiri kohta, kus esimees kaitses sotsiaaldemokraatlikku võrdsuse mõtet.
Mind pani mõtlema Mikseri argument selle kohta, miks peaks lapsetoetus olema kõigile sama. «Väide, et kõigile lastele makstav lapsetoetus on raha külvamine, on sügavalt küüniline,» ütles ta. «Õiglus ei saa olla valiv, riik peab näitama, et iga laps on oluline.»
Ühine vara
Kuigi olen enamasti olnud vajaduspõhise toetustesüsteemi toetaja, ei saa ma selle põhimõtte vastu kuidagi: rikaste vanemate lapsed ei tohi tõesti olla riigi vaatenurgast kuidagi vähemolulised. Kuid see ei tohi olla koht, kus laste toetamine taandub rahasummale või koolitoidule.
Rahaga tuleks tõepoolest toetada perekondi, kellel on tehtud tööst hoolimata puudus majas, ja koolis tasuta antava toiduga neid, kel puudub võimalus kõht täis saada.
Need varad, mis on universaalsed ja vajalikud nii edukatele kui ka puudust kannatavatele peredele, on eelkõige aeg ja haridus. Sa võid olla edukas tuumafüüsik, keskpärane ärimees, võimukas naispoliitik või lihtsalt õnnelik turvatöötaja – aega ja haridust ei ole sul kunagi küllalt. Aega tegelda oma lapsega (nagu pooleteiseaastane vanemahüvitis seda pakub) ja aega tegelda oma perega (st abikaasaga) lapsest eemal, mida saaks korraldada lapsehoidjate toel.
Kuid et seda aega lapse jaoks kõige paremini ära kasutada, oleks emal või isal hea ka osata lapsega kaasa rääkida, aidata teda kodustes töödes, innustada teda pürgima kõrgemale, kaugemale ja tihtipeale ka sügavamale oma huvialadesse. See on haridus, mis tegelikult aitab last toetada lasteaias, koolis ja tema esimestel sammudel tööturul.
Riik ei toeta sinu last koolis, riik ei toeta sinu last meie sassiaetud ja keeruliste suhetega ühiskonnas, seda teed eelkõige ikkagi sina – lapsevanem.
Mis on kõigile vajalik
Kuid nagu Tallinna koolirahu nõukoja liige ning koolide arenduskonsultant Tiina Merkuljeva on just hiljuti Postimehes tõdenud, satuvad lapsed sageli konfliktidesse seetõttu, et vanemad ei oska või ei suuda neile toeks olla. Mida rohkem teavad vanemad oma lapse arengust ja sellest, kuidas ta õpib, seda paremini läheb lapsel koolis ja hiljem ühiskonna liikmena.
Olles nüüd tegelnud veidi lapsevanemate koolitamisega, jõudsin ootamatult mõttekaaslasteni. Kui kuulutasime välja oma esimesed koolitused, kuulsime üpris mitmelt inimeselt pettunud kommentaare, et tegemist ei olegi riigi toetatud tasuta üritusega. Pidime nentima, et tõepoolest «riik ei toeta piisavalt». Aga ega me toetust küsinudki ja võib-olla oli see viga, arvestades riigi kohalolekut ka koolitusvaldkonnas.
Igatahes on mul üks soov ja palve järgmise koalitsiooni sotsiaalpoliitika töörühmale: palun kaaluge mõtet «külvata» lapsetoetust mõnel universaalselt vajalikul, kõigile lastele ja kõigile vanematele vajalikul eesmärgil. Selle kõrval peab kahtlemata jääma ka rahaline toetus peredele, kuid ainult abivajajatele.
Laste toetus, eriti hariduses, ei saa olla valiv ehk nagu kõige rohkem mandaate juurde võitnud sotside esimees Sven Mikser ütleski: «Riik peab näitama, et iga laps on oluline.»