VAATA JA VÕRDLE: millisena näevad ülikooli tulevikku rektorikandidaadid Volli Kalm ja Margit Sutrop?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu ülikooli rektorikandidaadid Volli Kalm ja Margit Sutrop.

FOTO: Sille Annuk

Homme valib Tartu ülikool uut rektorit. 250-liikmeline valimiskogu peab tegema valiku senise rektori Volli Kalmu ning humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaani, ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi vahel. Valimiste eel esitas Tartu Postimees mõlemale kandidaadile kuus ülikooli eri tahke puudutavat küsimust.

Milliseid samme peab ülikool esmajoones astuma, et olla kümne aasta pärast Kesk- ja Ida-Euroopa parim ülikool (nagu on öelnud Volli Kalm) ehk jälle kuuluda maailma 200 parima ülikooli hulka (nagu loodab Margit Sutrop)?

Volli Kalm: Jätkama endise pühendumusega oma põhitegevusi, sealhulgas arendama õppekavu ja hoolitsema, et üliõpilased saaksid õppejõududelt tipptasemel juhendamise, et neil oleks parimad võimalused saada tuge erialaste oskuste ja üldpädevuste arendamisel. Kombineerime tippteaduse ja -tehnoloogia ülikooli laia multidistsiplinaarsusega ning teeme seda koos meie liitlastega Euroopa parimate ülikoolide hulgast. Nõustame ja toetame nii üliõpilasi kui töötajaid nende põhitegevuses, arendame tehnoloogilisi tugiteenuseid ja abi teadusprojektide koostamisel ja haldamisel. Nii teenib ülikool parimal viisil ka Eesti riigi, ühiskonna ja inimeste huve.

Margit Sutrop: Ülikooli loovad inimesed. Inimesed aga vajavad tegutsemiseks inspireerivat töö- ja õpikeskkonda ning akadeemilist vabadust. Kõik maailma tippülikoolid jahivad helgeid päid – nii õppejõude, teadlasi kui üliõpilasi. Arvestades, et Tartu ülikooli eelarve on 138 miljonit eurot, Helsingi ülikooli oma aga 700 miljonit ja Harvardi oma 3,3 miljardit, on selge, et me ei suuda tippülikoole rahaga üle trumbata. Saame aga pakkuda head elukeskkonda ning tippteadlastele võimalust ehitada nullist üles oma uurimissuunda või töörühma.  Meie ülikool on unikaalne, sest siin põimub rahvuslik ja rahvusvaheline. Võiksime teha Tartu ülikooli vaimult suuremaks seeläbi, et loome välismaal töötavate eesti teadlaste võrgustiku ja kutsume neid panustama Tartu ülikooli õppe- ja teadustöösse. 

Ülikooli usuteaduse õppejõud Marju Lepajõe ütles Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud ettekandes, et «Eestis on teadus läinud teaduspoliitiliste otsuste tõttu täiesti proportsioonist välja ja inimesega seotud osa, mida uurivad humanitaarteadused, on viimase kümne aastaga jõudsalt kahandatud nii minimaalseks, et see ei suuda enam oma ülesandeid täita».  Kuidas te seda väidet ülikooli seisukohalt kommenteeriksite? Kas Marju Lepajõe mure on põhjendatud?

Volli Kalm: Üldise teaduse alarahastuse juures pole humanitaaride olukord keskmisest halvem, mida näitavad ka nende kõrged kohad rahvusvahelistes edetabelites. Eelmisel neljapäeval loodus- ja täppisteaduste valdkonna esindajatega kohtumisel kiitis dekaan Margit Sutrop mind ülikooli humanitaaride toetamise ja õiglase kohtlemise eest. Ülikoolis sihtfinantseeritakse rahvusteadusi ning riigi poolt neile eraldatud teaduse baasraha jõuab täies mahus humanitaarideni, panustamata ülikooli üldfondi. Samal ajal oleme humanitaarteadusi ja -õpet ülikooli arengufondi rahast toetanud ning hindame nende panust kõrgelt rahvusülikooli rolli täitmisel ja ülikoolile rahvusvahelise teadusliku renomee loomisel.

Margit Sutrop: Olen Marju Lepajõega nõus, et just emakeeles kõnelemine ning kirjutamine sunnib otsima täpseid sõnu. Humanitaarteadused, mille tööriist on keel, on seetõttu keele suhtes eriti tundlikud. Humanitaarid on raskemas olukorras, kuna ühelt poolt on neile oluline kirjutada just emakeeles, teisalt peavad nad aga ikkagi panustama rahvusvahelisse diskussiooni, mis eeldab kirjutamist inglise või mõnes muus maailmakeeles. Üldiselt hindan humanitaarteaduste olukorda Tartu ülikooli suhteliselt heaks, sest üldist teadusraha põuda leevendavad mitmed riiklikud meetmed: rahvusprofessuuride meede, mis toetab eesti keele, ajaloo ja kultuuriga seotud õppe- ja uurimistööd, ning rahvusteaduste baasfinantseerimine, mille raames toetame ka rahvusteadustega piirnevaid humanitaarteadusi. 

Lisaks Tartule pakub ülikool õpet ka oma kolledžites Narvas ja Pärnus, Viljandi kultuuriakadeemias ning Eesti mereinstituudis Tallinnas. Millise hinnangu annate neis asutustes tehtavale tööle? Kui prioriteetsed need asutused teie hinnangul ülikooli jaoks peaksid olema?

Volli Kalm: Kõik nad on oma regioonis ja oma nišis asendamatud ning prioriteetsed, sest Tartu ülikool on kogu Eesti rahvusülikool. Meenutan, et Tallinnas oleme lisaks mereinstituudile ja täienduskoolitustele ka õigusteaduskonnaga ning see on valdkond, milles me kanname eriala ainuvastutust Eestis. Kolledžites pakutava kõrghariduse ja arendustöö kaudu panustab ülikool regionaalarengusse, milleks riigil alati piisavalt jõudu ei jätku. Samal ajal on kolledžid ka meie universitas’e aluspõhimõtte väärtuslikud koostisosad. Kuskilt mujalt kui Tartu ülikooli kolledžitest ei saa Eesti endale pärandtehnoloogiate, turismi- ja hotelliettevõtluse või mitmekeelse kooliõpetaja väljaõppega spetsialiste.

Margit Sutrop: Kõik kolledžid on olulised regionaalpoliitilisest aspektist. Samas on igal kolledžil oma eripära, mille kaudu saab see täita rahvusülikooli missiooni. Viljandi kultuuriakadeemial on täita tähtis roll kultuurikandjana, omakultuurilise enesetunnetuse ja rahvusliku identiteedi tugevdajana. Pärnu kolledž on teenuste juhtimise alase hariduse lipulaev. Mõlemad kolledžid viivad edukalt ellu ettevõtliku ülikooli ideed. Narva kolledž täidab lisaks regionaalsele ka tähtsat riiklikku ülesannet, andes panuse selleks, et lõimida venekeelset elanikkonda Eesti ühiskonnaga. Mereinstituut oma arvukate rahvusvaheliste teadusprojektidega aitab Tartu ülikoolil saada teaduse lipulaevaks Läänemere regioonis.

Akadeemiliste töötajate kõrval on ülikoolis suur roll ka tugitöötajatel. Kas ülikool väärtustab tugitöötajaid teie hinnangul piisavalt? Oluline on hoida läbipõlemise eest akadeemilisi töötajaid, aga kuidas hoida läbi põlemast tugitöötajaid?

Volli Kalm: Tugitöötajad on nagu ülikooli vereringe: nad hoiavad suure ja eripalgelise organismi töös, korrastatud, sooja. Nemad koos tehnoloogiliste arendustega vähendavad töötajate ja juhtimise bürokraatlikku koormust. Meil on ühised pere-, spordi- ja kultuuripäevad ning palju tasuta koolitusi inimeste arengu toetamiseks. Ülikool on hoolitsenud, et meie töötajad saavad soodustusi toitlustajate, kultuuriasutuste, reisifirmade ja teiste teenusepakkujate juures. Haigestumise korral tasume töötajate haigushüvitise täismahus kuni kaheksanda haiguspäevani. Kõigile on tagatud nõustamine nii töiste probleemide kui suhtlemismurede korral. Inimesed nii toetavatel kui akadeemilistel töökohtadel saavad keskenduda oma tööle ja tunda ülikooli igakülgset tuge.

Margit Sutrop: Akadeemilised töötajad ja tugitöötajad on ühtviisi akadeemilise pere liikmed. Kõiki töötajaid tuleb kaitsta läbipõlemise eest. Tööstress ei ole kindlasti ainult töötaja, vaid ka tööandja mure. Kui inimene tunneb oma tööga emotsionaalset sidet, on ta motiveeritud panustama. Oluline on koormuse õiglane jaotamine, eesmärkide ja tööülesannete läbirääkimine, selgete vastutuspiiride seadmine, regulaarse tagasiside andmine, toetava organisatsioonikultuuri ning toimiva nõustamis- ja tugisüsteemi olemasolu. Palju pinget tekitavad muutused, mille mõttekusest ei saada aru. Selle vastu aitab töötajate kaasamine muudatuste üle otsustamisse ja muutuste juhtimisse.

Linnaplaneerimise professor Michael Hebbert (University College London) esines oktoobris Tartus konverentsil «Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses». Ta kõneles sellest, miks ja kuidas ülikoolid on hakanud liikuma linnaäärsetelt aladelt tagasi linnakeskustesse. Kui vajalik on teie arvates tuua Tartu kesklinna tagasi need ülikooli üksused, mis tegutsevad Maarjamõisas?

Volli Kalm: Maarjamõisast on saamas nüüdisaegne teadus-, tehnoloogia- ja meditsiinikampus, kuhu peaks kolima ka Tartu teaduspark. Sinna on kujunemas mugav töö- ja elukeskkond ning hea atmosfääriga avalik ruum, kuhu ootame ka erainvestoreid, et koos laiendada sotsiaalobjektide – toitlustus, sport, lastehoid – osa ning luua ka vanalinnast veidi eemal ülikooliliku õhustikuga keskkond. Investeerime aega ja raha, et Maarjamõisas oleks meie inimestele ja linnale järjest omasem töö- ja elukeskkond. Linnaga oleme kokku leppinud bussiühenduse tihendamises ERMi, kesklinna ja Maarjamõisa vahel. Ülikooli ruumiline areng näeb ette mujal kesklinnast eemal või laialipillatuna olevate üksuste – nagu haridusteaduste instituut ja «rohelised bioloogid» – koondumise kesklinna piirkonda ja Toomele. 

Margit Sutrop: Maarjamõisa väljale on ehitatud väga tänapäevased laborihooned, kus asuvad keemia, füüsika, tehnoloogia ja meditsiiniteaduste instituudid. Neid tagasi kesklinna tuua pole kuidagi võimalik. Ülikoolis mõeldakse praegu, kuidas sealset töökeskkonda elavamaks muuta: luua juurde söömise, sportimise ja sotsiaalse suhtlemise kohti. Arutatakse, kuidas ühendada Maarjamõisa kampus kesklinna ja üle jõe ehitatava Delta majaga, kus hakkavad paiknema arvutiteaduse instituut ning majandusteaduskond. Oleks tore, kui linn ehitaks välja korralikud rattateed ja kampuste vahet sõidaks buss. Praegu veel ulmelisena tunduvatest ideedest on väga tore õhutrammi mõte.

Kas ülikooli prioriteediks peavad olema tugevad üliõpilased või kõik üliõpilased? Palun põhjendage oma arvamust.

Volli Kalm: Ülikooli prioriteediks on üliõpilastele nüüdisaegse tipptasemel hariduse pakkumine ja kõik vastuvõetud üliõpilased on võimelised ka lõpetama. Seega arvestame kõikide üliõpilaste vajadustega, aga meie parimad ja ühtlasi nõudlikumad üliõpilased vajavad erilist tähelepanu. Varakult märgata ja toetada võimekaid ja töökaid on paras väljakutse, aga just sellest sõltub ülikooli ja kogu Eesti eestvedamine tulevikus. Nüüdisaegne õpikäsitlus tugineb meeskonnatööle ja kaasavatele meetoditele ning see tagab kohase tähelepanu kõikidele üliõpilastele. Ülikool alustab tööd andekatega juba enne nende ülikooli tulekut. Tartu ülikooli teaduskool pühendab suure osa energiast teadusandekatele õpilastele arenguvõimaluste ja -väljundite loomisele.

Margit Sutrop: Eestis on nii vähe inimesi, et vajame igaühe panust. See on väikese riigi hariduse võtmeküsimus, kuidas maksimaalselt rakendada iga inimese võimeid. Andekaid tuleb motiveerida rohkem pingutama, kaasates neid varakult teaduse tegemisse. Teisi tuleb julgustada tundma ära oma tugevad küljed ja neid välja arendama. Õppejõud saavad üliõpilasi aidata, tagasisidestades nende arengut ja pakkudes neile tuge oma eesmärkide sõnastamisel ja nendeni jõudmisel. Kohati tähendab see õppejõududele suuremat koormust, sest tähelepanu peab jaguma nii tugevatele kui keskpärastele, nii kõrgelt motiveeritud kui ka vähemotiveeritud tudengitele. On oluline, et seda pingutust märgataks.

Tagasi üles