/nginx/o/2020/09/07/13331212t1hd3db.jpg)
/nginx/o/2011/03/20/541443t1h6762.jpg)
Tartlased peaks mäletama ebameeldivalt lõhnanud ja vesistel aegadel uppunud raudteejaama tunnelit hästi. Kindlasti ei kao selline olukord seinte ülevõõpamisega, mida kosmeetiline lähenemine tähendanuks.
Urmas Glase: remont ei olnud kosmeetiline lähenemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikkuses löödi tunneli siseviimistlus vanadest materjalidest kuni seinteni puhtaks ja ühe olulisima tööna rajati hüdroisolatsioon, mis tähendab, et suurvee ajal läbi tunneli seinte pressinud vesi ei kogune enam põrandale, vaid kogutakse kokku ja juhitakse ära nii, et reisijad pääsevad läbi tunneli perroonile kuiva jalaga. Hüdroisolatsiooni peale paigaldati tunneli uued seinad.
Tunneli remont läks maksma 4,3 miljonit krooni.
Invatõstukit ei ole mõtet enne tööle panna, kui vaksali omanikfirma Elikante paigaldab samasuguse oma territooriumile, kus asub tunneli teine ots ja pääs linna. Nii et seni ootab tõstuk oma aega.
Vilja Kohler, «Vana tunnel läbis väikse iluravi», TPM 18.03.