Tiit Sild: linna ehitamise edu mõõdetakse aastatega

Tiit Sild

FOTO: Pm

Lugedes Andres-Teet Merisalu artiklit postimaja kummalisest muundumisest büroohooneks, tekkis mitmeid mõtteid. On igati tervitatav, et arhitektuuris toimuvat võetakse tõsiselt ja algatatakse avalikku diskussiooni. Merisalu viitab oma artiklis õigustatult mitmele kesklinna arengu sõlmpunktile ja probleemsele kohale.



Kuid samas on artiklis ka mõningaid õiendamist vajavaid ebatäpsusi ja seisukohti, millega ma linnaarhitektina nõustuda ei saa.

Artiklit lugedes tundub kohati, et autor on absoluutse maitsega inimene, kel on vastused kõikidele linnaehituslikele probleemküsimustele. Mina praktikuna ei saa jagada nii jäika lähenemist linna arengule, seetõttu püüan analüüsida artiklis tõstatatud küsimusi ametniku positsioonilt.

Palju on käsil

Merisalu kriitika võib laias laastus jagada kolmeks: konkursside vähene realiseeritavus, kesklinna avalike hoonete paigutus ning endise postimaja funktsiooni muutus ja arhitektuur.

Kriitika realiseerunud konkursside vähesuse kohta on osaliselt kindlasti õigustatud. Statistika järgi ei kipu realiseeruma planeeringuvõistlused – see näitab meie linnaehituspotentsiaali väiksust – ega ka mitmesugused avaliku ruumi arenguid puudutavad võistlused, mis on õiglane kriitika omavalitsuse kui organisatsiooni toimimise kohta.

Kriitika Tartusse ehitatavate hoonete kohta püsib aga savijalgadel. Lisaks Merisalu loetletud viimaste aastate võistluste tulemusena valmis ehitatud hoonetele on linnas hulk arendusprojekte, mida praegu kas projekteeritakse, ehitatakse või mis ootavad Euroopa Liidu struktuurifondide toetusotsuseid või lihtsalt kinnisvaraturu stabiliseerumist.

Kesklinna koolile, Ujula tänava äri- ja eluhoonele, Lotte lasteaiale, Jõekaare kortermajale, Tartu hotelli-ärihoone juurdeehitisele, maaülikooli spordihoonele ning SEB pangahoonele lisandub lähiaastail konkursside võidutööna valmivaid ehitisi.

Praegu ehitatakse Tartu tervishoiukõrgkooli uut õppehoonet, ehitusloa on saanud või saamas Tartu Ülikooli füüsikainstituudi laiendus, Luunja Prisma, Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, projekteeritakse Lille loodusmaja, Anne noortekeskust ning Heino Elleri muusikakooli laiendust.

Loodetavasti kerkib peagi varjusurmast ka Vanemuise teatri laiendus, Näituse 33 äri- ja büroohoone arendus, spaa jalakäijate Turusilla otsas, Fortuuna-Era kvartali büroo- ja ärilinnak ning pärmivabriku ala arendus.
See loetelu pole kindlasti veel lõplik ja teema võib kokku võtta küll vist ainult tõdemusega, et linna ehitamine võtabki rohkesti aega ja progress on mõõdetav aastatega.

Küsitavused kesklinnas

Uue raamatukogu- ja kunstimuuseumihoone parima arhitektuurilahenduse leidmiseks käib praegu rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Hoonet hakatakse projekteerima otse Tartu linna südamesse, Emajõe veerde, ja see ei ole kindlasti linnaehituslik viga.

Kuulun ise nende inimeste hulka, kelle arvates vajab hoonestust ka Poe tänava park, kuid praegu on meil ees üldplaneering, mille järgi on sel alal üldkasutatav park. Arvatavasti ei ole raamatukogu-kunstimuuseum siiski ainus sel sajandil ehitatav avaliku funktsiooniga hoone Tartu kesklinnas.

Olen nõus väitega, et postimaja äraviimine Tartu kesklinnast oli viga. Sellega lahkus kesklinnast veel üks olulist teenust pakkuv asutus, vähendades nii inimeste vajadust kesklinna tulla ja andes koos muude selliste kolimistega linnakodanikule vaikselt mõista: osta auto.

Tegemist ei ole siiski vaid Tartule iseloomulike suundumustega. Avalikke teenuseid pakkuvate asutuste kesklinnast välja liikumise põhjused peituvad sügavamal, neid ei ole mõtet otsida vaid Tartust. Tegemist on riigiasutuste ulatuslikuma lahkumisega kesklinnadest, riigisektori kinnisvara laiema ja autokeskse planeerimisega. Või teise nurga alt vaadates riigi arhitektuuripoliitika puudumisega.

Endise postimaja rekonstrueerimisega ei teki kesklinna arhitektuurišedöövrit, kuid kindlasti ei ole see Tartu kesklinna hoonestuse suurim läbikukkumine sellel aastakümnel, nagu väidab Merisalu.

Olgem ausad, tegu on säästuajal projekteeritud ja ehitatud hoone välisviimistluse muutmisega. Lahendus ei ole eriti energiasäästlik, kuid on välimuselt tagasihoidlik ja viisakas, mõeldud kümneks-kahekümneks aastaks.

Muutunud soovid

Esitan siin põhimõtted, mille alusel Tartus arhitektuurivõistluse nõuet rakendatakse. (Ma ei tea, et ühelgi teisel Eesti linnal oleks kehtestatud üldplaneeringu kohta sellised nõuded.) Tegu on kahe lõiguga üldplaneeringust, esimene käsitleb võimalust muuta üldplaneeringus ette nähtud korruselisust, teine üksikhooneid.

Üksikhooneid puudutav väljavõte Tartu üldplaneeringust on selline: «Uute hoonete ja olemasolevatele hoonetele juurdeehitamise planeerimiseks ning projekteerimiseks linna üldkeskuses kõigi hoonete puhul ja mujal alates 7-korruselisest hoonest, samuti suuremate ühiskondlike hoonete (spordihooned, kirikud, koolid jm) projekteerimiseks ja ehitamiseks või suurema kui 1200 m² ehitusaluse pindalaga hoone ehitamiseks on parima lahenduse saamiseks reeglina kohustuslik arhitektuuri/planeeringuvõistluse korraldamine.»

Arhitektuuri- või planeeringuvõistluse korraldamisest erandkorras loobumise otsustab linnavalitsus.

Et endise postimaja puhul sooviti alguses hoonet laiendada, siis nõudsime esimeses ringis arhitektuurivõistlust. Lõpuks asendasid omanikud esialgse ambitsioonikama plaani aga vaid rekonstrueerimisega, mistõttu olime sunnitud konkursi nõudest loobuma, asendades selle mitme eskiisi nõudega. Praegu tehtav on neist eskiisvariantidest parim.

Kui omavalitsuse poole pöördutakse sooviga muuta ärihoone büroohooneks, ei pea sellega tingimata nõustuma. Alternatiiviks on aga tihti hoone tühjaksjäämine ja kesklinna getostumine.

Postimaja hoone muutmisega büroohooneks kaasneb aga vähemalt üks positiivne muudatus: paarsada kesklinna tööle tulevat IT-inimest aitavad stabiliseerida ja ülal hoida Tartu kesklinna kohviku- ja klubikultuuri.

Maju tuleb veel ja veel

Mõni sõna vastuseks Merisalu kriitikale endise postimaja hoone detailide kohta. Akende paiknemine hoone välispinnas on omane pigem puitehitistele, kivihoonetes asuvad aknad tavaliselt sügavamal seinas, jättes väljastpoolt nähtavale aknapõsed.

Postimaja akende ja seinte ühenduse lahendus on laitmatu, hele metalliga kaetud aknapõsk on üks vähestest arhitektuuridetailidest, mis loob selle hoone arhitektuurilise aktsendi. Võrdlus agulimajadega on kohatu.
Tänaval kõrvuti asetsevad hooned on ajalooliselt ikka erinenud, visualiseerides nõnda kolmandas mõõtmes krundi liigenduse ja viidates ka hoonete omanike individuaalsusele. Siit järeldub, et erinevad võiksid olla ka majade aknad.

Huvitav, millised on need Tartule iseloomulikud Merisalu kiidetud püstjad aknaread? See ei ole Tartule eripärane aknatüüp, vaid pigem tuhandetele linnadele omane lahendus. Arhitektuuriajaloos on toimunud liikumine suuremate klaaspindade poole fassaadidel. Plasku ja teiste selliste hoonetega oleme jõudnud mingis mõttes täiuslikkuseni või ühte äärmusse, sest kui kogu välisviimistlus on klaasist, ei ole enam kuhugi edasi minna.

Sellest äärmusest tagasi tulles arvan, et peame õppima oskama nautida ka puhtaid lahendusi, ilma liigsete ebavajalike detailideta, liigenduste või prossipulkadeta.

Olen nõus, et endise postimaja võiks korrus-kaks kõrgemaks ehitada. Kesklinna on vaja suuremat tihedust ja enam funktsioone – lisaks avalikele funktsioonidele ka kortereid ja büroosid. Kesklinnas on piisavalt ruumi, et neid funktsioone tekitada.

Autokesksele keskkonda saastavale valglinnas­tumisele on vaja vastu astuda.

Siiani on kasutamata võimalus hoonestada Emajõe-äärsed kunagi hoonestatud pargid, hoonestamist ootavad samuti Poe tänava park ja vana kaubamaja kvartal.

Ei ole vaja karta, et linn ehitatakse viie või kümne aastaga täis ühesuguseid igavaid tänapäeva maju. Vaadates tagasi ehi­tusbuumiaegsete uute hoonete hulgale, võib väita, et Tartu ehituspotentsiaal on suhteliselt väike – nende alade hoonestamine võtab aega pool aastasada, kui mitte sajandi. Ajaline distants tagab mitmekesisuse.

Ja lõpetuseks: kutsuksin kõiki tartlasi üles külastama Tartu uue arhitektuuri näitust «Võistlus uue Tartu eest II», mis võtab kokku viimaste aastate Tartu arhitektuurivõistluste paremiku. Näitus on märtsi lõpuni avatud galeriis Noorus, Riia 11. Aprillis pannakse see kaheks nädalaks üles Tallinnas arhitektuurimuuseumis. Näituse kuraator on arhitekt Urmo Mets.

Samal teemal: Andres-Teet Merisalu, «Postimaja kummaline muundumine büroohooneks», TPM 16.03.

Tagasi üles