Eesti teadlasi aitas Vene piirivalve

Eesti Maaülikooli doktorant Olga Buhvestova võttis ekspeditsioonil veeproove, taamal tegutsesid Eesti Keskkonnauuringute Keskuse tehnikud Jüri Tenno ja Aivar Roomet.

FOTO: Külli Kangur

Peipsi ja Pihkva järve uurivad Eesti ning Vene teadlased palusid ühisekspeditsioonide ajaloos esimest korda abi ehk hõljukit Venemaalt, sest Eesti piirivalve hõljukid polnud korras.



«Ime, et see reis sai teoks,» ütles kolleegidega Peipsi ja Pihkva järve seiranud Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadur Külli Kangur. «Vahepeal tundus, et retk jääb ära, aga tänu Vene ja Eesti piirivalvuritele sai see siiski teoks.»

Eesti ja Vene teadlased on teinud märtsis ühisretki piirijärvele alates 2004. aastast, varasematel kordadel on neid sõidutanud Eesti piirivalve hõljuk. Seekord selgus, et Alajõe kordoni 11-aastane hõljuk küll liigub, aga pikka reisi ei pruugi masin enam välja kannatada.Mehikoorma kordoni hõljuk oli rivist väljas.  

Helikopter tuleb appi

«See on piinlik lugu, et Eestil pole praegu Peipsil päästevõimekust hõljuki abil, mida on igal kevadel jäälagunemise ajal vaja läinud kalameeste päästmiseks,» ütles Külli Kangur. «Saanid küll on, aga nendega ei saa lõhedest üle.»

«Ühel hõljukil on mootor katki ja teine pole enam esimeses nooruses,» tõdes politsei- ja piirivalveameti piirivalve osakonna mereoperatsioonide büroo juht Kalmer Sütt.

Tema sõnul tuleb piirivalvel jäämineku ajaks tõenäoliselt helikopter Peipsile lähemale viia. Kalameeste päästmiseks annab kasutada Alajõe hõljukit ja ehk saab teise hõljuki mootor ka õigeks ajaks korda. «Kehtestame ka jäälemineku keelu,» lisas Kalmer Sütt.

Praeguse kava järgi ostetakse Peipsile uus hõljuk 2013. aastal, aga tekkinud olukorda arvestades loodab Kalmer Sütt, et vajaliku sõiduriista saab osta aasta varem.

Kahe riigi viis teadlast sõitis läinud teisipäeval ja kolmapäeval Vene piirivalve hõljukiga Eesti ja Vene poolele jäävast kolmeteistkümnest punktist proove võttes läbi ligi 250 kilomeetrit. Nendega oli kaasas kaks Vene ja kaks Eesti piiriesindajat.

«Seekord oli väga huvitav reis, ka marsruut oli teine,» rääkis Külli Kangur. «Me polnud varem nii kalda ääres sõitnud. Pihkva järve läänekallas on väga ilus, kohati on seal kõrged kaldad.» Esimest korda tegid teadlased tiiru ka Pihkva järve lõunaosas asuvate Talabs­ki saarte ümber.

Väga paks jääkaas

Vene hõljuk sõitis kiiresti, kuni 75-kilomeetrise tunnikiirusega. Ruumi oli nii vähe, et järveuurijad olid lausa varustuse alla mattunud ja teisel päeval tuli ühel Pihkva spetsialistil retkest loobuda, et mitte ületada hõljuki kandevõimet.

Jää paksus ulatus läinud nädalal Pihkva järvel ja Peipsil vähemalt 60 sentimeetrini. Peipsi lõunaosas mõõtsid teadlased jää suurimaks paksuseks koguni 90 sentimeetrit. Kogu järv oli kaetud ligi 20-sentimeetrise lumekihiga.

«Peipsi ja Pihkva järv on sel talvel sikutimeeste paradiis, neid oli lugematul hulgal,» märkis Külli Kangur. Eriti palju kalastajaid oli Velikaja  suudme juures ja Pihkva linna all.

Kuigi Peipsi ja Pihkva järv on jääkaane all olnud juba ligi neli kuud, ei täheldanud teadlased kaladele ohtlikku hapnikupuudust. «Peipsil leevendab olukorda ilmselt kõrge veetase ja ka ere päike on juba kevadveed voolama pannud,» selgitas Külli Kangur.

Vee värvus oli Pihkva järves ja Lämmijärves üsna pruun, vesi oli väikese läbipaistvusega. See näitab, et ümbritsevatest soodest ja rabadest voolab järve palju huumusrikast vett.

Järvel tehtud mõõtmised näitasid, et Velikaja suudmes oli vee elektrijuhtivus ligi kaks korda kõrgem kui järve põhjapoolsetes osades, mis viitab reostuse sissevoolule. Seda ei näidanud Emajõe suudmes tehtud mõõtmised.

«Eesti hinnangul on Peipsi seisund nii elustiku kui ka keemiliste näitajate põhjal kesine, Pihkva järves halb,» võttis Külli Kangur viimase retke lühidalt kokku.

Tagasi üles