Kaljuronijad avavad hooaja mahedate meloodiate saatel

Raske õppustel, kerge lahingus: enne päris kaljudele minekut harjutavad kaljuronijad marsruudi ronimisseinal põhjalikult läbi. Foto: Tartu kaljuronimisklubi Crux

Kaljuronimine kostümeeritult ja muusika saatel pole ilmselt kõige tavapärasem vaatepilt, ent eeloleval pühapäeval seda Tartu ülikooli spordihoone ronimisseina juures näha võib. Nimelt korraldab kaljuronimisklubi Crux hooaja avavõistluse just sellises vormis.

Ürituse teema on «Helisev ronimine», mis tähendab seda, et kogu tegevust saadavad mahedad meloodiad. Kõik osalejad saavad oma stiilitunnet vabalt väljendada ning riietuda vastavalt oma eelistatud muusikastiilile või bändile, olgu selleks Bach, Bon Jovi või keegi teine. Kõige stiilsemate tiimide ponnistusi pärjatakse lisapunktidega ning eriauhinnad ootavad ka kõige stiilsemaid ronijaid.

Rõhk meeskonnatööl

Seesugune hooaja avamise traditsioon loodi juba üle kümne aastat tagasi, ent paaril viimasel aastal on samal ajal olnud teisi võistlusi ning üritus on ära jäänud. Et tänavused võistlused on koondunud sügisesse, otsustas Crux traditsiooni taas ellu äratada ning kaljuronijad kokku tuua.

Tarmo Kiik Cruxi kaljuronimisklubist rõhutas, et lisaks muusikale ja kostüümidele teeb võistluse eriliseks ka see, et kui tavapäraselt on tegu individuaalse jõukatsumisega, siis pühapäeval heideldakse ronimisseina ja konkurentidega võistkondlikult.

«Seal on näha, kuidas suudetakse koostööd teha ja oma tegevust planeerida,» selgitas Kiik. «See pole üksnes füüsiline ponnistus, vaid võistkondadel tuleb täita ka muid taibukust, osavust ja õnne nõudvaid ülesandeid, mida tavalistel sportronimise võistlustel ette ei tule.»

Looduse vastu ei saa

Tarmo Kiik nentis, et mõistagi hindavad kaljuronijad märksa enam looduses ronimist, sest siis on rajad loonud loodus ise. «See on hästi puhas ja algne ronimise vorm,» õhkas Kiik. Kuid Eesti oludes pole alaga looduses kuigi hõlbus tegeleda: meie pankrannik põhja pool on suhteliselt habras ning seal ronida on ohtlik. Seega tuleb kodumaal leppida rändrahnude vallutamisega ning nii-öelda kuiva treeninguga ronimisseintel.

«Treeninguteks on sein ja sisetingimused väga head, seal saab kombineerida erinevaid nukke. Ja kui seisab ees mõne kalju vallutamine, saab seinal selleks põhjalikult valmistuda,» rääkis Tarmo Kiik. Ta lisas, et sees saab treenida aasta läbi ja end füüsiliselt vormis hoida, et päris kaljudel hakkama saada.

Tartu ülikooli spordihoone ronimissein on kaheksa meetrit kõrge, maailmaklassi seintele jääb see kuue-seitsme meetri võrra alla. Seetõttu on seinal ka vähem kande- ja reljeefseid elemente. «Aga trenni saab seal ikka teha ning kui marsruut oskuslikult paika panna, saab luua ronijatele piisavalt keerulisi katsumusi,» märkis Kiik.

Tartus asub ronimissein veel Lõunakeskuses, kuid see jääb spordihoone omale kahe meetriga alla. Ronimisvõimalus on rajatud ka maaülikooli spordihoone betoonseinale, kuid et see läheb püstloodis üles, ei paku see Kiige sõnul ronijatele erilist pinget.