KVÜÕA: Peeter Tulviste roll kaitseväe ohvitserkonna kujundamisel oli märkimisväärne

Peeter Tulviste. Foto: Margus Ansu

Nädal tagasi lahkus meie seast kauaaegne kaitseväe ühendatud õppeasutuste nõunike kogu liige akadeemik Peeter Tulviste. Ta on meile kõigile tuntud eelkõige kui teadlane, õppejõud ja poliitik, kuid ühiskondlikult aktiivse inimesena oli tal palju erinevaid märkimisväärseid rolle ning huvisid. Ta suutis olla aktiivne nii teadusmaastikul, avalikus elus kui ka riigikaitses, millesse pühendus talle omase põhjalikkuse ja sisemise põlemisega, kirjutab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused oma järelhüüdes.

Huvitaval kombel oli temas, kes oma loomult oli humanitaar ning õpetlane, hetketi rohkem sõdurit, kui nii mõneski pagunikandjas. Riigikaitse oli tema jaoks omariiklusega loogiliselt ning enesestmõistetavalt kaasnev esmavajadus. Peeter Tulviste suhtumist riigikaitsesse kirjeldab kõige paremini tema enda poolt 1995. aastal väljaöeldu:«…kui üks rahvas ennast ise ei kaitse, siis ei tule talle appi ka keegi. Miks peaks tulema üks ameerika poiss siia surema, kui eesti poiss pole nõus oma maa eest sõdima? Tähtis pole mitte see, kas me peame vastu kolm päeva või kolm kuud. Tähtis on, et me paneme vastu ja meil on tahe oma maad kaitsta. Sel juhul on meil lootust, et ka teised meid toetavad.»

Peeter Tulviste roll tänase Eesti kaitseväe ohvitserkonna ja eelkõige ohvitseride haridussüsteemi kujundamisel on olnud kõrvalseisja jaoks vähe nähtav, kuid kaitseväe ja eriti KVÜÕA jaoks siiski äärmiselt oluline. Aastatel 2002 - 2003 töötas ta KVÜÕA ülema haridus- ja teadusnõunikuna. Aastatel 2004 - 2015 kuulus ta KVÜÕA nõunike kogusse, mida ta osa ajast ka juhtis.

Ta osales aktiivselt nõunike kogu korralistel kohtumistel, kuid nõustas KVÜÕA ülemaid ka väljaspool kokkulepitud kohtumisi, olles neile toeks oma nõuannete ning soovitustega. Tema erudeeritus, empaatiavõime ning sügav huvitatus aitasid lahendada nii mõnegi lahkheli strateegiliste suundade seadmisel.

Omal vaiksel moel oskas ta ennast alati maksma panna, andes õppetunni, et sõna kaal või väärtus ei tulene detsibellidest ja sagedusest, vaid millestki muust. Oma panuse on ta andnud nii KVÜÕA arengukavade koostamisel ning hindamisel, kooli ettevalmistamisel erinevateks akrediteerimisteks ning hindamisteks. Samuti on olnud hindamatu tema panus õppejõudude valimiste ning atesteerimiste juures.  

Peeter Tulvistel oli väga selge ettekujutus ohvitserist, keda kaitsevägi ning ühiskond laiemalt vajas ning ta tegi kõik omapoolse, et KVÜÕA lõpetanud noor ohvitser sarnaneks tema ideaalpildiga. Ta  nägi Eesti ohvitseri ühelt poolt kui oma valdkonna asjatundjat, kuid teiselt poolt kui intellektuaali ning haritud kodanikku.

Tema tegevus õppeasutuste ning selle ülemate nõustamisel oligi eelkõige suunatud sellele, kuidas leida meie ühiskonna ja kaitseväe jaoks sobiv tasakaal nende ohvitseriks olemise erinevate tahkude vahel. Ta aitas meil kõigil meeles pidada, et ohvitseri staatus ühiskonnas sõltub nende haritusest ja ka käitumisest avalikus ruumis ning ei ole seotud ainult erialaste, sõjaliste oskustega.

Tema nõuanded ja tähelepanekud, mida ta jagas nii nõunike kogus osaledes kui ka väljaspool seda, aitasid kaitseväe ühendatud õppeasutustel areneda selleks, mida kool täna on: rahvusvaheliselt tunnustatud ning akrediteeritud, Eesti kõrgharidusstandardites kehtestatud nõuetele vastav sõjaväeline õppeasutus.