Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ebaõiglus röövis päikesepaiste

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Liis Treimann

Emakeelepäeva täitis hommikust õhtuni päikesepaiste, kas kogu Eestis, ma ei tea, aga vähemalt Tartus. Astronoomilises mõttes kadus päike umbes veerand seitse, aga mu meel läks mustaks tunduvalt varem.

Kirjandusmuuseumis tehti teatavaks Gustav Suitsu luulepreemia saaja. Selle tõi žürii otsusel luuletaja Tõnis Vilule tema raamat «Kink psühholoogile». Preemiažürii (Mart Velsker, Arne Merilai, Krista Ojasaar, Carolina Pihelgas ja Asko Tamme) hindas selle luulekogu «ühtlaselt kõrget taset, uut kvaliteeti tema senise loomingu taustal, intellektuaalsust ja värskust».

Väga tore muidugi, et noor mees, kes on proosaluulena kirja pannud ausasti elu bipolaarsena, saab preemia. Aga kui teada, et sama preemia võinuks saada hoopiski tunduvalt küpsema loominguga aastakümneid silma paistnud Hando Runnel, kelle luulekogu «Tuul tantsib toome okstes» oli esitatud samuti Suitsu preemia konkursile, või Indrek Hirv oma mulluse silmapaistvalt tööka aasta eest – tema kahe õhukese luulekogu «Kuradisild» ja «Toomemägi on Emajõgi» kõrval ilmus toekas «Inglisild» …

Loomulikult tuleb noori kirjanikke innustada ja premeerida. Kuid ma ei arva, et meistrid peavad seepärast tundma ebaõiglust.

Arvan, et Suitsu luulepreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade määrajad on umbes nõndasama erapoolikud kui mina praegu.

Samal päikesepaistelisel emakeelepäeval tehti Eesti kirjanike liidu musta laega saalis teatavaks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad. Luule eest sai selle Vladislav Koržets, samuti tubli mees, aga luulekorüfeesid nagu Hando Runnel ja Indrek Hirv ei olnud žürii (Berk Vaher, Doris Kareva, Heli Allik, Kadri Tüür ja Paavo Matsin) aastaauhindadele isegi mitte kandideerima lubanud.

Pean tunnistama, et eriti masendas mind Indrek Hirve tähele panemata jäämine. Ja mitte ainult selle pärast, et ta on minu klassivend Treffoniast, vaid ikka rohkem selle pärast, et tema luule on tõesti hea. Seda kinnitavad kõige muu kõrval Apollo lugejate küsitlused: edetabeli kümne parema luulekogu hulgas oli nii mullu kui ka tänavu tema raamatuid.

Arvan, et Gustav Suitsu luulepreemia ja samuti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade määrajad on umbes nõndasama erapoolikud kui mina praegu. Vahe on ainult selles, et mina olen üksi ja neid on mitu, mis tähendab, et nad ei saa ilma vaidlemata otsust langetada. Aga Indrek Hirvele aastaauhinna andmata jätmine eriti just tema mulluse loominguliselt suure ja hea saagi eest võib tulla ka sellest, et otsustajad arvavad, nagu oleks ta juba aastaauhindu saanud. Vaatasin järele, ta on sellest ilma jäänud alates aastast 1994 – sellest ajast on kulka veebilehel kirja pandud kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad.

Eks ela Indrek Hirv kurvastuse üle ka seekord. Ja lugejad ei pea tänavugi pettuma, sest kuuldavasti on tema sulest ilmumas nagu mullugi kaks väiksemat raamatut ja üks suurem.

Tagasi üles