Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/03/14/6447757t1hcd3d.jpg)
Postimehes oli 1. veebruaril juttu endise toimetusemaja kaminasaalis asunud neljaosalisest Ilmar Malini (16. jaanuar 1924 – 15. märts 1994) tahvelmaalist «Lehed ajas», mille Postimees kinkis Eesti Rahva Muuseumile. Kunstniku surma-aastapäeva puhul on paslik meenutada tema teist suurt taiest, mis loodud kindlat maja silmas pidades – Tartu ülikooli loodusmuuseumi fuajee seinamaali.
Vanemuise 46 hoone suurteos ei ole leidnud siiani kunstiteadlaste ja ka meedia suuremat tähelepanu. Selle tellija oli bioloogia-geograafiateaduskond, mille dekaan oli geoloogiakateedri juhataja professor Arvo Rõõmusoks.
Tark otsus
See oli tark otsus, sest just neil aastail huvitus Ilmar Malin mikro- ja makromaailmast. Peale põnevate uute teadmiste andis see talle ettekäände maalida pool- või täisabstraktset kunsti ja võimaluse mööda hiilida sotsialistliku kunsti kaanonitest.
Kunstniku poja Jaani sõnul olevat enamik tööst olnud isale kui lust ja lillepidu, figuuridega näinud ta aga palju vaeva.
Ettevalmistused võtsid aega ligi kolm aastat (1970–1973), seinale kandmiseks kulus üle kahe sügiskuu. Tehnika: seko ehk kuivkrohvimaal. Pealkirjaks sai «Strata vitae» («Elu kihid»). Kunstnik sai hiilgavalt hakkama oma ülesandega luua teemakohane ja atraktiivne taies väga suurele, umbes
7 x 11 meetrisele pinnale, milles on ukseava.
Ilmar Malin, suurepärane joonistaja, suutis sobitada kompositsiooni graafilisse ülesehitusse koloriidi, mis ei ole tema taiestes tavaliselt esikohal. Hallikas-ookerjas üldkoloriidis on kuus eri tooni kihti, kus alumised on tumedamad ja kitsamad, nagu oleksid need vajunud raskuse all kokku, ning ülemised on laiad ja heledad.
Maakoort ja erinevaid geograafilisi kohti ning looduse stiihiat sümboliseerivad kihid-pinnad looklevad, laienevad, ahenevad ja tungivad üksteisesse. (Professor Rõõmusoks oli talle laenanud geoloogiaraamatu.) Esimesel hetkel jätab seinamaalile siia-sinna paisatud fauna ja floora kaootilise mulje. Aga ei!
Jaan Malini jutu järgi oli tema isa maali parempoolse osa andnud geoloogiale, sest sealpool asus geoloogiamuuseum. Tõesti, uksest paremal olev maal algab madalamalt ja alumistes kihtides näeme kivistisi, mida ei olegi veel uuritud, üleval aga lendsaurust, vähki ja muud.
Vasakpoolne osa on zooloogiateemaline, sest sealpool oli zooloogiamuuseum. Maali alumises kihis on kujutatud merefaunat, kus zooloog Juhan Javoiši sõnul on näha ka kingloom ja vesikirp. Kõrgemal on maismaaloomad, üraski käigud, putukate nukud, veel kõrgemal linnud. Kõik on väga põnev.
Kogu kompositsioonile annab aktsendi ja keskenduse figuraalkompositsioon, mis on asetatud ringi sisse. Sümbolit võimendab kerakujuline katseklaas – inimene valitseb looduse üle!
Lust ja lillepidu
Kunstniku poja Jaani sõnul olevat enamik tööst olnud isale kui lust ja lillepidu, figuuridega näinud ta aga palju vaeva.
Sama juttu rääkis Ilmar Malin ka Edasis 9. novembril 1973 ilmunud artiklis Maie Kalamäele. «Seda suurt ringi mikroskoobi juures olen mitu korda ümber maalinud,» tunnistas ta toona. «Üks variant oli mees- ja naisfiguuriga. Praegused lainetavad, ettepoole kaldus siluetid peaksid nagu paremini väljendama seda mõttepinget ja teadmistungi, mida ma kujutada tahtsin.»
Loodusmuuseumi seinamaali figuuride käsitluslaad samastub ülejäänuga. Kontuurid lõikuvad üksteise sisse, ja see võimaldas kahe figuuri juures kasutada sama rikast värvigammat. Ringi graafiline struktuur mõjub kui kokkuvõte, kui kogu kompositsioonile täpi peale panemine.
Jah, inimene on looduse kroon, ja see on selle taiese vihje. Jah, inimene on looduse kroon, ja see on selle taiese ainuke vihje nõukogude ajastule. Ilmar Malini «Strata vitae» on Tartu võimsaim monumentaalmaal.
«Strata vitae»
- Ilmar Malin (16. jaanuar 1924 – 15. märts 1994) alustas ettevalmistusi Tartu ülikooli õppehoone Vanemuise 46 seinale suure maali loomiseks aastal 1970.
- Sekotehnikas (maal kuivale krohvipinnale) «Strata vitae» («Elu kihid») valmis sügisel 1973.
- Seinale maalimiseks kulus üle kahe kuu.
- Teose mõõtmed on umbes 7 x 11 meetrit.