Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvi Liiva: Konstantin Pätsi vaikiv ajastu lõi eeldused Eesti riigi erakordseks õitsenguks

Baaside lepingule kirjutati alla, sest seda sammu hinnati sõjast vähem ohtlikuks.

16
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kas Konstantin Päts oli korrumpeerunud riigireetur või hoopis ettenägelik riigijuht, kes ei viinud Eesti rahvast ülekaaluka vaenlase vastu kangelaslikku, kuid lootusetusse sõtta? Foto: Repro Konstantin Pätsi arreteerimistoimikust (1941). | FOTO: Peeter Langovits

Täna möödub 83 aastat päevast, mil riigivanem Konstantin Päts kuulutas välja üleriigilise kaitseseisukorra ning kindral Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks. Kogu riigis suleti suure populaarsuse saavutanud vabadussõdalaste ehk vapside liidud ning nende juhid vangistati. Nende sündmustega alanud ajajärku on hakatud hiljem nimetama vaikivaks ajastuks ning see põhjustab poleemikat tänaselgi päeval. Olid Konstantin Päts ja Johan Laidoner despoodid, kes 1939. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud baaside lepinguga kirjutasid vabatahtlikult alla ka Eesti Vabariigi lõpule, või pole kogu see periood nii must-valge? Keemik Arvi Liiva leiab oma arvamusartiklis, et vaikiv ajastu lõi tegelikult aluse Eesti majanduse, kultuuri ja rahva heaolu erakordsele tõusule; baaside leping oli aga paratamatu, et mitte viia riiki lootusetusse sõtta Nõukogude Venemaaga.

Möödunud sajandi kolmekümnendate aastate keskpaigaks polnud Eesti veel täielikult väljunud ülemaailmsest suurest majanduskriisist. Vähenenud ekspordivõimalused ja kõrge inflatsioon mõjutasid negatiivselt kõiki majandusharusid. Valitses küllaltki suur tööpuudus.

Opositsioonierakondade hulgast kerkis sel ajal esile reaktsiooniline Vabadussõdalaste ehk Vapside Liit. Kritiseerides võimuerakondade tegevust ja riigis valitsevat olukorda, õnnestus neil saavutada mitte ainult märgatava osa parlamendiliikmete toetus, vaid võita küllalt laiade rahvahulkade poolehoid. Suuresti aitas vapside populaarsuse kasvule kaasa nende kui Vabadussõja kangelaste oreool.

Samal ajal oli nende hulka siginenud hulgaliselt saamahimulisi ja põhimõttelagedaid inimesi, allakäinud endisi sõjamehi, kõrtsikangelastest löömamehi ja lausa põhjakihi rahutut elementi. Kui oma programmides rääkisid nad «kõiki hõlmavast ja täielikust demokraatiast», siis konkureerivate erakondade koosolekutel käitusid nad ise ülimalt huligaanselt, oponentide kõnedele vahelehüüdmiste ja paukpadrunite loopimise teel. Sealjuures ei piirdunud vapsid mitte ainult valitsuse ja kehtiva korra kritiseerimisega, vaid seadsid oma kindlaks eesmärgiks kehtiva seadusliku riigikorra kukutamise.

Selle vältimiseks olid tookordne valitsus eesotsas riigivanema Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneriga sunnitud 1934. aasta 12. märtsil kehtestatama kogu riigis erakorralise kaitseseisukorra koos sellega kaasnevate kitsendustega.

Seadusliku aluse andis selleks sama aasta 24. jaanuarist kehtima hakanud uus põhiseadus, mis andis riigipeale suure võimu, mida see nüüd ka kindlakäeliselt kasutas.

Kaitseseisukorra väljakuulutamine ei puudutanud üksnes vapse, vaid ka kõiki teisi erakondi. Koosolekud ja meeleavaldused olid keelatud. Kehtestati  kontroll ajalehtede üle.  Sellega algas nn vaikiv ajastu, mis  kehtis kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni, ning mille pärast veel praegugi Pätsi süüdistatakse despootluses ning vabaduse ja demokraatia kägistamises.

Laialt on levitatud arvamust, nagu olnuks see ajastu Eesti ajaloos oma  keeldude ja kitsendustega kõiki elualasid ängistav üldine seisakuaeg. Tegelikud faktid näitavad vastupidist.

Vabanenud erakondade vahelistest intriigidest ja parlamendi lehmakauplemistest, sai valitsus nüüd vabad käed riigielu igakülgseks korraldamiseks, mida ka edukalt läbi viidi. Selle tulemusel algas Eesti riigi elus kõigi aegade suurim uuenduste ja reformide ajastu, mis puudutas kõiki elu- ja majandusalasid ning mis viisid nii Eesti majanduse, kultuuri kui ka rahva heaolu erakordsele tõusule.

Tartus mäletame seda kui saavutusterohket ajajärku, mil linnapeaks oli kindlakäeline ja energiline kindral Aleksander Tõnisson.

Vastuoluline, kuid paratamatu baaside leping

Valitsuse sel ajastul  tehtud otsustest kindlasti kõige raskem  ja  vaieldamatult tänini palju arutlusi andev oli 1939. aastal  Nõukogude Venemaaga sõlmitud baaside leping.

Selles riikidevahelises dokumendis oli eraldi rõhutatud, et see «leping on rajatud Eesti sõltumatu riikluse olemasolule ja teise osalise sisemistesse asjusse mittevahelesegamisele», sealjuures tunnustades, et «2. veebruari 1920. aasta Tartu rahuleping ja 4. mai 1932. aasta mittekallaletungi- ja konfliktide rahuliku lahendamise pakt on endiselt nende vastastikuse suhete ja kohustuste kindlaks aluseks». Samas oli ka märgitud, et «käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õiguse, eriti nende majanduslikku süsteemi ja riiklikku struktuuri».

Lepingu 3. artikli järgi pidi Eesti Vabariik kindlustama Nõukogude Liidule õiguse omada Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis baase sõjalaevastikule ja andma neile sobiva hinnaga rendiks teatava arvu lennuvälju. Sektorid, mis olid määratud baaside ja lennuväljade alla, pidid jääma Eesti Vabariigi territooriumiks.

Eesti valitsus seisis niisiis ülimalt raske valiku ees: kas võtta vastu leping, mis arvestades üldkehtivaid rahvusvahelisi tavasid oleks pidanud garanteerima Eestile julgeoleku, rahu ja suveräänsuse, või valida sõja ülekaaluka vaenlase vastu.

Sealjuures on teada, et veel enne läbirääkimiste algust oli alanud Nõukogude Liidu vägede koondamine ja lahinguvalmidusse viimine Eestiga piirnevatel aladel. Seega just sõjalise okupeerimise oht sundis Eesti delegatsiooni lepingule alla kirjutama, sest seda sammu hinnati sõjast vähem ohtlikuks.

On säilinud väljavõtted tolleaegsetest riigikogu protokollidest ning Johan Laidoneri sõnavõtust: «On selge, et kui väljapääs veel on, siis ei tohi sõtta minna... Meie ajalooline kohustus on mitte viia rahvast hävimisele.»

Väidetakse, nagu oleksid president Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johannes Laidoner ainuisikulistena teinud baaside sõlmimise otsuse. Nagu on teada, võttis Eesti ja Venemaa vahelise lepingu koostamisest ja sõlmimisest osa vägagi kõrgetasemeline ja autoriteetne komisjon, keda kuidagi vabariigivastases vandenõus ega reetmises kahtlustada ei tohiks.

Vaevalt, et baaside lepinguga oleks nõustunud vabadussõdalaste valitsus, kui nende riigipöördekatse 1935. aasta detsembris oleks õnnestunud ja nad selle tulemusel oleksid haaranud võimu kogu riigis. Võib kindlalt öelda, et need mustad kolonelid oleksid viinud Eesti siis lootusesse sõtta mitmekordselt ülekaaluka vaenlasega.

Kindlasti lootsid nii president, valitsus kui ka kogu rahvas, et Nõukogude Liit peab kinni lepingus võetud kohustustest ja kindlustab Eestile rahu, suveräänsuse ja julgeoleku. Nagu näitas ajaloo käik, seda ei toimunud. Ei möödunud aastatki, kui Nõukogude Liit murdis reeturlikult kõiki Eestiga sõlmitud lepinguid ja tungis 1940. aasta juunis Eestisse.

Kuhu  oleks sõda 1939. aastal  viinud meie riigi? Oleks naiivne arvata, et Nõukogude Liit, kohanud Eesti sõjaväe näol visa ja meeleheitlikku vastupanu, oleks sõlminud rahu, jättes osa Eesti territooriumist okupeerimata nagu toimus see Soomega Talvesõja järel.  Lääne-Eesti oma jäävabade sadamate ja strateegiliselt tähtsate saartega on ajalooliselt alati olnud Venemaa põhilisteks huviobjektideks.

On selge, et sõjalise vastuhaku järel oleks stalinliku Venemaa suhtumine okupeeritud Eesti rahvasse olnud veelgi metsikum ja halastamatum, kui see oli pärast «vabatahtlikku liitumist Nõukogude Liidu vennalike rahvaste perre» 1940. aastal.

Eesti rahva vastane genotsiid oleks alanud siis juba aasta varem. Kuni sõja alguseni Saksamaaga oleks punavõimudel olnud ligi kaks aastat aega oma nõukoguliku rahvuspoliitika teostamiseks Eestis. Oleks leitud küllalt vahendeid, et põhiline osa Eesti rahvast «evakueerida sõjaliselt vähem ohtlikesse piirkondadesse», samal ajal füüsiliselt hävitades sõjaväkke, kaitseliitu ja isamaaliitu kuulunud meespere.

Ka kogu Eesti loovintelligentsil, äri- ja poliitikategelastel, samuti sõjaväelaste perekondadel poleks sellisel juhul Nõukogude võimu poolt olnud erilist halastust oodata. Ajaloost teame läbiviidud genotsiidist nn antinõukogulike rahvastega, nagu see toimus Volga sakslaste, Krimmi tatarlaste, ingerlaste, karjalastega. Samuti seda, mis sündis Leningradi oblasti või Peipsi taga olevate Eesti külade elanikega.

Tuleb tunnistada, et Eesti rahva kaotused okupatsiooniaastate repressioonide, küüditamiste, paadipõgenike ja sõjaohvrite näol olid tõesti suured, kuid säilis siiski elujõuline osa meie Eesti põlisrahvast, kes on hoidnud alles meie rahvuskultuuri ja keele ning kes oli oma vabadusihaga võimeline taastama meie praeguse iseseisva rahvusriigi.

Lõpuks tahaks jätta igaühele õiguse oma tõekspidamisteks: kas pidada meie kunagisi suurkujusid korrumpeerunud riigireeturiteks, nagu teeb seda oma ülimalt tendentslikus  filmis «Tants vanakuradi vanaemaga» Viktor Siilats, või pidada neid vastustundega ettenägelikeks riigijuhtideks, kes ei viinud meie rahvast ülekaaluka vaenlase vastu kangelaslikku, kuid lootusetusse sõtta ning kelle raskete ja valusate otsuste tulemusena võime elada nüüd oma esivanemate poolt pärandatud vabal maal.

Tagasi üles