Suhted edenevad kohati kentsakalt

Urmas Vadi «Neverlandi» esikaane (pildil fragment) on kujundanud Andres Rõhu. Foto: Repro

Urmas Vadi uus romaan «Neverland» toob lugejate ette Margo, Elina, Leena ja teatri, Romani, Sigridi ja kaitseliidu ning mõne teisegi isiku ja asutuse-organisatsiooni suhted.

Margo on õppejõud, kes elab suvilas üksi, sest läks Elinast lahku. Elina ütles talle otse, et ei taha temaga enam magada, et see ei ole talle tegelikult kunagi meeldinud. Neil on laps, kes käib lasteaias.

Leena on Margo ema. Ta on näitleja, kes tuli teatrist ära, sest arvas, et on andetu ja vana ka juba. Ta suhtleb pojaga nagu näitemängus.

Roman hakkab isaks saama ja tahab, et tema laps kasvaks Sigridi emakojas õigesti ja sünniks samuti õigesti ning et kuuleks kohe pärast sündimist perepalatis õiget muusikat – Alo Mattiiseni «Viit isamaalist laulu».

Peategelaste suhted edenevad kentsakalt ja jutt tekitab kohati kummastust nagu Vadi raamatutes ikka, tegelastest on pisut kahju ja tahaks, et neil ikka hästi läheks. Aga ei lähe just eriti hästi. Raamatusse tekib vahepeal õige süngeid toone.

Suurmeisterlikult on Vadi kirja pandud otsese kõne, see on justkui elus, ei mingit literatuuritsemist. Oma parimas vormis on ta kogu «Neverlandis».

Üks talle omaseid võtteid, mille tulemusel meenub lugejale mõni ammu loetud raamat, on

Urmas Vadi romaani «Neverland» esikaas. Foto: Repro

tema värskeimaski teoses kasutusel. «Neverlandis» tuleb lugejale meelde Fjodor Dostojevski looming. Kuritöö- ja karistusvahendi kirvega vehkijale on Vadi oma romaanis pannud nimeks Roman. Ja mis oli Raskolnikovi isa nimi? Jah, Roman.

Romaani «Neverland» esitlus on 10. märtsil kell 18 Tartu kirjandusmajas (Vanemuise 19). Räägivad Janek Kraavi, «Neverlandi» toimetaja Kajar Pruul ja autor Urmas Vadi. Katkendeid romaanist loeb Raivo E. Tamm.