Ants Väärsi on üle Eesti tuntud kui Põlvamaa heategija, kes sõidutab liikumispuudega ja raskelt haigeid inimesi väikebussiga arsti juurde, küsides neilt vaid sümboolset tasu bensiinihinna kompensatsiooniks.
Täna hommikul sõitis Ants Väärsi Põlvast Tartusse oma uue invataksoga, peal kaks klienti – esimene neist Ülo Sau, keda oli vaja viia proteesimeistri juurde ning teine Kersti Kiilo, kes vajab liikumiseks tugikeppi ning kel oli plaanis arstiga kokku saada.
Päev oli rõõmus ja erakordne selle poolest, et valge Volksvagen Transporter, punane triip ninal ja katuseserval, sooritas oma päris esimest sõitu koos kundedega.
Uue sõiduki aitasid Ants Väärsil osta paljud Eesti inimesed, kellele läks korda see, et vana buss, millega ta seni head oli teinud, lagunema kippus ning seisma ähvardas jääda.
Inimesed on minuga rahul, ega ma muidu kogu aeg naeraks, märkis Ants Väärsi.
2015. aasta oktoobrs lükkas Heade Uudiste portaali haldaja Monika Kuzmina käima heategevusliku ettevõtmise «Aitame Antsul Aidata» ning seadis eesmärgiks koguda uue invabussi ostuks 40 000 eurot.
Tänavu veebruaris saadi vajaminevast kokku 33 000, ülejäänu andis üks lahke inimene intressideta võlgu - see tuleb Antsul tagasi maksta.
Aga kolme nädala eest ehk 16. veebruaril ulatati mehele uue sõiduki võtmed kätte!
Täna hommikul siis rooliski Ants Väärsi oma bussi uhke kaarega Nelgi tänavasse ja parkis selle ortopeediafirma ette.
Avas tagumised uksed, laskis tõstuki alla, astus ise peale, sõitis tõstukiga üles ning liikus siis bussi etteotsa ratastoolis mehe juurde. Vabastas tooli turvarihmast ja pidureist ning toimetas mehe koos tooliga maa peale lihtsalt ja sujuvalt.
Ratastoolis istunud Ülo Sau ütles, et sõit läks kenasti – Ants on tal vana tuttav, vast juba kümme korda on ta temaga arstide vahet sõitnud.
Eelmisel aastal oli Ülol raske üleelamine, ta kaotas haiguse tõttu jala. Nüüd tuleb olukorraga kohaneda ning eilne käik oligi tema esimene visiit proteesimeistri poole.
Mismoodi seesama sõit tolle vana bussiga oleks käinud?
Ants Väärsi kirjeldas, et tal oleks tulnud abivajaja kõigepealt ratastooliga autoni lükata, tõsta inimene süles istmele, siis pakkida ratastool kokku ja tõsta see peale. Ja pärast kohalejõudmist teha kõike vastupidi.
Teine kunde Kersti Kiilo on samuti Ants Väärsi ammune klient. Tema ütles, et uus auto on selline, et nii kui sisse istud, läheb tervis kohe paremaks.
Ants Väärsi meelest on suur asi veel see, et buss on automaatkäigukastiga – pikkadel sõitudel saab jalg puhata. Näiteks tuleb sagedasi sõita Haapsalu vahet, aga ka Soome ning Lätti on tulnud kundesid viia.
«Peamine on inimese aitamine,» märkis Ants Väärsi veel.
Ants jalutab inimese kõrval ka haigemajja või polikliinikusse. Tee peal kuuleb abivajaja haiguse- ja elulugu. Aitab arstikabineti üles leida ega lahku inimese kõrvalt enne, kuni ta koju tagasi on viinud.
«Inimesed on minuga rahul, ega ma muidu kogu aeg naeraks,» märkis ta.
Varsti kuuekümne kaheksa aastaseks saava Ants Väärsi elu on kirev olnud. Ta on töötanud ehitusinseneri, kinomehhaaniku ja varustajana. On ise ratastoolis olnud, kui 2002. aastal insuldi tagajärjel halvatuks jäi. Siis sai aru, kui keeruline on ratastooliinimesel taksot tellida.
Kaheksa aastat tagasi tabas teda uus hoop – avastati pahaloomuline kasvaja.
«Niipea, kui see vähiteade tuli, pöörasin end teisele poole. Otsustasin, et nüüd aitan teisi inimesi nii palju, kui vähegi oskan,» rääkis ta. «Ehk vanajumal mind sellepärast hoiabki, kes teab.»
Ants Väärsi unistus on oma bussi muretseda veel kanderaam, mille lükkamisega ta üksi hakkama saab. Ja ta on lubanud, et töötab invabussiga seni, kuni 75 aastat turjal on. Siis loodab, et leidub keegi, kes ta tööd samal viisil jätkab.