Kirjanikud sängitavad Lembit Kurvitsa tuhaurni Tallinna Metsakalmistul

Luuletaja Lembit Kurvits. Foto: Margus Ansu

Kirjanik Lembit Kurvits (15. mai 1954 – 20. veebruar 2017) leiab oma viimse puhkepaiga Tallinna Metsakalmistul. Eesti kirjanike liidu haldusjuht Mart Siilmann teatas, et tuhaurn sängitatakse teisipäeval, 14. märtsil kell 13.30 kirjanike uuel künkal.

Tartlane Lembit Kurvits suri Keila hooldekodus, mille elanik sai temast mullu suvel. 20. veebruaril peale lõunasööki kella 14 paiku leiti ta oma voodist. Õde püüdis teda elustada, ruttu tuli ka kiirabi, aga luuletaja oli juba igaveseks siit ilmast läinud.

Kirjanike liidus koostatud nekroloog

LEMBIT KURVITS. In memoriam.

(15. V 1954 – 20. II 2017)

Lembit Kurvits tahtis olla tõeline poeet. Astuda meie ette saja-aastasest igavikust otsekui meie päevade Juhan Liiv. Rebida rinnast põlev süda ning näidata sellega otsekui tõrvikuga teed. Ta oli mees, kes ei hooli kuulsusest ega rikkusest. Ta tahtis olla romantikute käilakuju, ent temast sai paljude suurepäraste realistlike värsside meister.

Tema 1981. aastal ilmunud esikkogus «Väike-Kamari õhtud» on kõik võetud elust – loodus, isiku- ja kohanimed. Ent vaid Kurvits oskas selle ainese kokku sõlmida poeesideks, mis läheb tänaseni paljudele hinge. Ja järgmistes teostes «Tühermaa» (1986), «Armastuseta» (1990), «Meie ühine vend armastus» (1991), «Taevaskojalapsed» (1993), «Matle laul. Pühendatud tütrele» (1994), «Vanad Soome saapad» (1997), «Kakskümmend viis luuletust» (2001) ja «Tõrvalill» (2003) enam-vähem samas vaimus.

Kurvitsa lapsepõlv möödus murdelisel Põlvamaal, see kinkis talle keeletaju, ilma milleta pole luuletamine mõeldav. Ent samas oli ta pärit keskkonnast, kus raamatuid ei loetud ning kus ka vangikamber polnud võõras paik. Sealt pärit hoiakud jälitasid teda eluteel, kuid tema pingutas ja pingutas, jõudes välja Tallinna Pedagoogilisse Instituutigi. «Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,» kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: «Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?» Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent samas ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.

Liiviga seovad Kurvitsat veel armastusest ja lugupidamisest sündinud teod. Nagu Liiv annetas oma ainukese pintsaku korjandusele Estonia teatri ehitamiseks, nii võis Kurvits ilmuda ootamatult paikadesse, kus ta teadis olevat inimesi, keda ta austas, kinkida neile lutsukommi ning siis sõnapealt lahkuda.

Lisaks kordumatutele tekstidele jääb Kurvitsast siiapoole surma veel Vahur Laiapea dokumentaalfilm «Kurvits Lootuse tänavalt», mis jutustab poeedi 60. sünnipäevapeo tähistamisest. Ka Kurvits ise oli hooldekodust tulnud Tartu Kirjanduse Majja. Kaamera fikseeritud täpsed detailid loovad realistlikust poeedist realistliku portree – nikotiinitõrvast kollased näpud, murest murtud ilme, tagasihoidlikud ja kulunud riided. Aga pidulikul sündmusel sõna võtjad kiidavad. Ja ei määri mett mokale, vaid räägivad seda, mida mõtlevad.

Mida soovida? Et oleks selliseid poeete rohkem? Või et oleks vähem raske saatusega inimesi?

Lembit Kurvitsat oli õnnistatud isepärase luuleandega ning jäägu teda alatiseks meenutama selle parimad viljad.