Tartu südalinna täitsid äritänavad

Uueturu tänav oli 19. sajandil Tartu tähtsaimaid äritänavaid. Tuntuimad olid Stahlbergi kübaraäri, Hermanni ja Eschscholzi kulla- ja hõbedaärid ning Böningi pagariärid. Siin asusid ka võõrastemaja Peterburg ja linna üks seltskonnaelu keskusi Bürgermusse. Uueturu tänav (praegune uue kaubamaja parklaala) ja selle hoonestus hävisid Teises maailmasõjas. Foto: Tartu linnamuuseumi kogu

Tartu linnal on olnud selline aeg, kus kaubandusettevõtteid oli rohkem kui vaatluse alla võetud Saksamaa linnades.

Tänu Tartu ülikooli professori Wilhelm Stieda 133 aastat tagasi tehtud uurimusele teatakse praegugi, milliseks oli Tartu kaubanduselu 19. sajandi teiseks pooleks kujunenud.

Kolmesajast tollal tegutsenud kaubandusettevõttest olid pooled väikekauplused.

Neist 108 olid vürtspoed, mis tegutsesid enamasti piimapoe sildi all. Seal müüdi peale piima ja leiva ka muid igapäevaseid elutarbelisi asju, näiteks niite, nõelu, nööpe ja piibukahasid.

Arvukuse poolest järgnenud vürtspoodidele nn juudipoed, kus kaubeldi pudu-, moe- ja tekstiilkaubaga. Peale nende väikepoodide olid olemas vanakraamipoed. Tegutses ka ekstra tekstiilkaupade ja põllusaaduste pakkujaid.

Linnas oli avatud ka üle paarikümne koloniaalkaupluse, mis pakkusid üksnes koloniaalmaadest pärit kaupa: teed, kohvi, riisi, suhkrut ja vürtse.

Et Tartu linna ümbritsesid põlluharimisest ja loomapidamisest elatuvad maakonnad, siis tasus pidada siin ka talurahvapoode. Kolmeteistkümnes poes müüdi taluinimesele igapäevase leiva kõrvaseks silku, heeringat ja soola, samuti talutoimetustes vajalikku rauda ja nahka ning tööks vajalikke riistu.

Professor Wilhelm Stieda on täheldanud, et selline talurahvapoodide arvukus näitab linna ja küla tugevat sidet.

Visad vürtspoed

Professor on olnud ka kriitiline. Selline Tartu linna kaupluste rohkus ei näita veel kaubanduse elujõulisust. Ta peab vürtspoelise ilmega kauplemise kohti pigem haiguslikuks nähtuseks, nimetab seda koguni vesitõveks.

Inimeste toimetulekuolud on kehvad. Üsna väheste vaimsete ja aineliste eelduste, vähese kirjaoskuse ning liiga väikese algkapitaliga on asutud poodi pidama. Väikekaupluste arv – neid pidasid enamasti eestlased – aga suureneb ehk linna kaubanduslik vesitõbi kestab, leidis professor Stieda.

Suuremad ärid kuulusid 19. sajandi teisel poolel põhiliselt venelastele ja sakslastele, kuid esile oli kerkinud ka eesti soost kaupmehi.
19. sajandi viimaseks kümnendiks oli vürtspoode vähemaks jäänud. Kasvanud oli naha-, raua-, rohu- ning raamatu- ja kirjutustarvete kaupluste hulk. Viimaste rohkus oligi Tartu linna iseärasuseks.
Teede korrastamine, eriti raudteede ehitamine-avamine (Tapa-Tartu 1877, Tartu-Valga 1889) elavdas majandust. Tekkis ja arenes tööstus. Kasvas linnaelanike arv.
Linnaliikluski arenes. Kõigele sellele reageeris ka kohalik kaubandus. Asju hakati suuremalt ette võtma.

Enesekindlad eestlased

20. sajandi esimeseks kümnendiks olid kasvatanud elujõudu ja enesekindlust mitmedki eesti soost ettevõtjad ning suutnud ennast üles äritaevasse tõsta. Selleks ajaks oli Tartu kohalik kaubandusvõrk saavutanud oma võimalikud piirid. Tartul olid oma äritänavad ja -keskused välja kujunenud.

Linnasüdames olid need peale Suurturu (Raekoja plats) ja kaubahoovi Rüütli, Uueturu, Promenaadi (kaks viimast hävisid sõjas) ja Aleksandri tänav. Ka Tartu südames teisel pool Emajõge Ülejõel kujunesid välja linna ärielu kandjad. Nendeks olid saanud Raatuse, Holmi (sõjas hävinud) ja Peterburi (Narva) tänav.

Esialgsete kavade kohaselt pidi rajatav Tapa-Tartu raudtee                                                 kulgema rööbiti Emajõe oruga Raadi mõisa alla ja sealt lõuna poole siirduma. See kava oli ärgitanud mõtteid ja lootusi linna võimalikust arengust kirde suunas.

Fotonäitus Jaani tänavas

Elus palju näinud eakad tartlased teavad oma kodulinna kunagist kaubanduselu une pealtki meenutada. Kes ei tea, võib möödunud aegade kohta tarkadest raamatutest lugeda.

Praegu on kõigil huvilistel võimalus olla Tartu sajanditaguse ärieluga lausa silmitsi, uudistada vürtspoodide ja suuremate äride fassaade ning nimesilte. Tartu linnakodaniku muuseumis Jaani tänaval on üleval fotonäitus, mis kui magnet huvilise enda külge tõmbab ning vallandab temas küsimusi: kas Tartu linn on kunagi selline välja näinud? Kas need on tõesti Tartu tänavad?

Vanemat põlistartlast võib tabada nostalgia või äratundmisrõõm. Keskealised ja nooremad on kindlasti lugenud Oskar Lutsu «Suvest» kaupmees Nossovist või ka riidekaupmees Jänesest. Kõnealusel fotonäitusel on näha nendegi äride asukohad.

Ja eks kõik need kunagised tartlased, kelle kodu omal ajal praeguse linnakodaniku muuseumi majas (pärit 18. sajandist) on olnud, külastasid neid kauplusi ja ärisid, mida nüüd siin kui ajalugu esitletakse.

Kuigi fotonäituse pealkiri on tinglikult «Würtspoed», toob see sajanditaguse Tartu kaubanduselu meieni hoopis laiemalt. Taipame, et mõnest omaaegsest tõmbekeskusest on sõja järel alles jäänud vaid tänavaäärsed lagedad platsid.

Tänu kollektsionääridele ja meie linna mäluasutustele-muuseumidele, kellelt kõik need vanad fotod pärit, on õnnestunud näituse koostajal kuraator Kristi Musteikisel oma idee teoks teha. Koos näituse kujundaja Silja Parisega aitab ta meil saada ettekujutust Tartu omaaegsest kaubanduselust. See on mitmeti hariv piltüldistus.