Andres-Teet Merisalu: postimaja kummaline muundumine büroohooneks

Andres-Teet Merisalu Foto: SCANPIX

Nooruse galeriis Riia 11 on avatud arhitektuurinäitus «Võistlus uue Tartu eest II», kus tutvustatakse viimasel viiel aastal Tartus korraldatud arhitektuurivõistlusi ja mõningaid valminud hooneid. Huvitavalt näituselt leiab nii realistlikke projekte kui ka utopistlikke kujutlusi linna võimalikust arengust ja arhitektuurist.

Linnaehituse olukord pole siiski väga kiita. Juba näitusekataloogistki selgub, et viimase kümne aasta jooksul korraldatud 45 ideekonkursilt on realiseeritud ainult 15 projekti, sh vaid seitse hoonet (Kesklinna kooli laiendus, Ujula 2 äri- ja eluhoone, Lotte lasteaed, üks kortermaja Jõekaare elurajoonist, Tartu hotelli/ärihoone juurdeehitis Soola 3, maaülikooli spordihoone Kreutzwaldi 3, ärihoone (SEB) Ülikooli 2 ja 2a, neli monumenti, Rüütli ja Küüni tänava kujundus ning Vabadussild. Ongi kõik.

Ideekonkursside võidutööde põhjal ehitatud hooned on kõik hea arhitektuuriga ja nad sobivad keskkonda. Loomulikult ehitati häid hooneid ka ilma konkursita, kui tellija seda tõesti soovis. Mõned kesklinna kerkinud kvaliteetsed hooned tekitasid juba mõõdukat optimismi tuleviku suhtes. See optimism oli kahjuks ennatlik.

Käest lastud võimalus

Kummalisel kombel ei leia näituselt midagi endise postimaja praegu käimasoleva rekonstrueerimise kohta (ehkki südalinna keskseimas asukohas paikneva ehitisena jääb see aastateks Tartu linnapilti kujundama). Aga seepärast, et hoone rekonstrueerimisel ilma selle mahtu suures ulatuses muutmata ei peagi linnavalitsuse arvates arhitektuurivõistlust korraldama, hoolimata sellest, kui põhjalikult fassaadi muudetakse või kui olulisel asukohal hoone paikneb.

Teatavasti müüs riigifirma Eesti Post endise postimaja (Vanemuise 7) 2009. aasta lõpus 28 miljoni krooni eest OÜ-le Bandwick Investments, mille juhatuse esimees Juha Olavi Korhonen on ühtlasi Playtech Eesti tegevjuht. See firma ehitabki hoonet praegu ümber kontorihooneks, et seda Playtechile rendile anda.

Südalinnas kahe peamise vanalinna tänava ääres seni avalikus kasutuses olnud hoonekompleksi muutmine täiesti kinniseks büroohooneks on juba iseenesest taunitav. Linn loovutas kergekäeliselt võimaluse kinnistu väga soodsa hinnaga eelisjärjekorras omandada ja rajada sinna kas või kaua oodatud kunstimuuseum.

Selle asemel klammerdutakse alles kaugemas tulevikus jõukohase ja üsna ebasobiva plaani külge rajada kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu pompoosne juurdeehitis Vabaduse puiestee ja Magistri tänava vahel asuva parkla kohale (TPM 10.12.2010). Postimaja ostu võimalust kasutades oleks kunstimuuseum saanud oma peamaja tunduvalt kiiremini, odavamalt ja paremasse asukohta.

Kahjuks tundub, et linnavalitsuses jääb planeerimise alal kohati vajaka nii strateegilisest kui ka operatiivsest otsustusvõimest.

Igal juhul oleks oodanud ka hoone omanikuks saanud Tartus tegutseva juhtiva IT-firmaga seotud arendajalt hoone arhitektuuri uuenduslikku ja kvaliteetset lahendust, mille üle võiks uhkust tunda linnakodanik ja tunnustust jagada külaline. Selle asemel pakub äsja tellingutest vabastatud hoone masendavat vaatepilti, mis näitab koonerdajast tellijat, viletsat arhitekti ja pinnapealse suhtumisega linnavalitsust.

Vaesel ajal (1990–1994) ehitatud ja postmodernismi luigelauluks jäänud hoone arhitekt oli Jüri Siim. Juba valmides üsna vastuoluline hoone rikuti nüüdse ümberehitusega aga veelgi rohkem ära.

Hoone rekonstrueerimiseks ei korraldatud arhitektuurivõistlust, kuigi linna üldplaneering ning suur avalik huvi seda ilmselgelt nõudsid. Uut omanikku esindas juba asjaajamise algusest peale ning sai ka praeguse lahenduse autoriks väike ja vähetuntud OÜ Sammas Arhitektuuribüroo.

Ümberehituse ettevalmistamist saab jälgida linnavalitsuse ametlike avalike dokumentide (korralduste) põhjal.

Esialgsetes projekteerimistingimustes (01.02.2010) sätestas linnavalitsus üldplaneeringu nõuete kohaselt fassaadilahenduse kooskõlastamiseks nõude, et esitataks vähemalt kolme avalike hoonete kavandamises kogenud arhitektuuribüroo eskiisid.

Ilma mingi põhjenduse või selgituseta asendati 08.03.2010 see põhiline konkurentsi ja kvaliteeti tagav punkt ülimalt pehme sõnastusega – nüüd nõuti vaid «vähemalt kolme läbimõeldud, sobiliku eskiisi» esitamist. Nii võimaldati dokumentides taotlejana esineval OÜ-l Sammas AB, kes kogemuste vähesuse tõttu ilmselt poleks esialgsete nõuete kohaselt eskiisivooru kandidaadikski kvalifitseerunud, olla ainus ümberehituse eskiiside väljatöötaja.

Tundub, et linnaarhitektile esitatud viis eskiisi ja nende hulgast valiku tegemine olid pigem vormitäiteks, sest tegelikult oli tellija niikuinii otsustanud läbi suruda endale sobivaima eskiisi. Ülejäänud väljapakutud eskiiside kohta pole suurt midagi teada, sest neid pole siiani avalikustatud ega valikuid põhjendatud.

Igal juhul läks ehitusprojektile kooskõlastuste hankimine linnavalitsuses väga libedalt, hoolimata ka naaberkinnistu ehk kaubahalli omaniku kaalukatest vastuväidetest. Siis maeti maha ka vahepeal avalikkuses palju elevust tekitanud kunagise Promenaadi tänava osalisegi taastamise idee.

Ehitusluba väljastades (27.07.2010) loobus linnavalitsus põhilistest esialgu enda poolt ettenähtud tingimustest ja soovitustest, andes arendajale kõiges järele (nt väärikate esinduslike kvaliteetmaterjalide kasutamise nõue ning hoone osalise avaliku funktsiooni säilitamine).

Läbikukkumine

Valmiva kompleksi fassaadilahendus on põhjendamatult suurte järeleandmiste ja professionaalse ebapädevuse tõttu suures osas ebaõnnestunud. Esiletükkivaim puudus on akende paigutus sügavate paledega nn aukudesse, mis ehitist tugevalt moonutavad.

See asjaolu teeb hoone sarnaseks pigem oskamatult soojustatud agulimajadega, kus vanad aknad nn seasilmadena upuvad sügavale palede sisse. Teatavasti kehtib ka Tartus üsna suure osa ajaloolisest linnast hõlmavatel miljööaladel nõue, et fassaadi nihkumisel tuleb aknad tõsta fassaadiga samale tasapinnale. Tartu vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndis seda üldiselt elementaarset nõuet aga ei rakendatud.

Häiriv on seniste Tartule iseloomulike püstjate aknaridade kaotamine ja asendamine suurte liigendamata klaastahvlitega. Suurte klaaspindade puhul on vaja need korralikult liigendada (see on hästi õnnestunud näiteks Vanemuise kontserdisaali fuajeel, Taskul ja Plaskul, aga ka uuel kaubamajal jt hoonetel).

Postimaja aknaavasid laiendades olekski pidanud arvestama kõrvalasuvate Vanemuise, kaubahalli ja ka GMP Plaza hoonete vertikaalselt liigendatud lintakna motiive.

Uus fassaad on muudetud nii üksluiseks ja omapäratuks kui vähegi võimalik.

Tartu oludes enam-vähem sobiva loodusliku värvi ja faktuuriga Columbia kivist fassaadi katmine tühjade vuugivahedega hallide keraamiliste plaatidega on pigem samm halvema poole.

Uus fassaadikate oleks õigustatud, kui hoone oleks ka lisasoojustatud. Seda aga ei tehtud. Plaadid kinnitati justkui butafooriana vana fassaadi külge pandud eenduvale metallkarkassile. Seepärast ei saanud ka aknaid fassaadiga samale tasapinnale tuua, nagu nõuab hea ehitustava. Ka jääb hoone energiakulukaks nii talvel kütmise kui suvepäikeses jahutamise tõttu.

Sellist peale riputatud katteplaati kõlbaks kasutada vaid äärelinna kõrvalisemates kohtades. Igatahes Skandinaavia maade linnakeskustes pole ma selliseid plaate kuskil näinud.

Kesklinn nõuab väärikaid materjale, nagu looduslik kivi, puhasvuuktellis, krohv, alumiinium, puit, klaas – täpselt seda, mida ka selle hoone esialgsed tingimused nõudsid, aga mida ei suvatsetud täita.

Ehk kunagi jälle

Äärmiselt ebaõnnestunud on hoonekompleksi Küüni tänava poolne nurgalahendus. Senine laiade akendega kaetud nurgatrepikoda oleks andnud võimaluse seda motiivi edasi arendada ja kujundada uus efektne klaasist nurgaaktsent (nagu Foorumi keskused Helsingis või Tallinnas või kas või samas Küüni tänaval asuv GMP Plaza).

Selle asemel kaeti kogu nurk tuimalt plaatidega kinni, võttes hoonelt väikseimagi omapära. Rahuldav tulemus saadi vaid Vanemuise nurgal suurte klaaspindadega.

Üleüldse oleks pidanud väljaku ülejäänud hoonete praegust ja plaanitavat suuremat kõrgust ning nende lamekatuseid silmas pidades kogu hoonet ühe-kahe korruse võrra kõrgemaks ehitama. Seda tehti praegu osaliselt Ülikooli tänava poolsel nurgal, kus aga laiendatud neljas korrus järsku katkeb, jättes kogu hoonest lõpetamata mulje. Senise korruste arvuga mõjub ehitis oma asukohas võõrkehana.

Plaatidega kinni pandud Küüni tänava nurk koos säilitatud madalakaldelise profiilplekist katusega näib eemalt vaadates justkui umbne plekk-kuut. Kas sellises kuudis siis peavadki meie helgemad pead tööle asuma ning linnakodanikud seda suurejoonelist inetust välja kannatama?

Loodetavasti sellist viletsat arhitektuuri kesklinna rohkem ei teki ning ka kõnesolev hoone saab kunagi jälle korrektselt ümber ehitatud. Samuti peaks see juhtum olema mõtteaineks linnavalitsusele, kuidas tulevikus seesuguseid ebaõnnestumisi vältida.