Kodune kummipuu võistleb palmidega

Sisustuskaubamaja talveaed on rajatud 1984. aastal, kui valmis Tartu Plastmasstoodete Katsetehase uus kontorihoone. Värvilisel suurel pildil on talveaia praegune nägu. Allpool oleval 1984. aasta lõpus või 1985. aastal üles võetud mustvalgel fotol on praegune džungel veel üsna hõre. Talveaiast paremale jäid kontoriruumid ja vasakule töötajate söökla. «Meile meeldis pärast lõunapausi talveaias jalutada ja seal pilte teha,» meenutas kammivabriku endine töötaja Mari Tootsi. Foto: Sille Annuk

Kõigepealt teretavad Sisustus E Kaubamajja ja sama hoone teisel korrusel asuvasse Karlova haruraamatukogusse minejat kolm võimast palmi. Need üha enam kõrge lae alla kasvu viskavad puud lihtsalt ei lase endast mööda vaadata.

Siis peatub silm teistel veidi väiksematel, aga väge täis rohelistel tegelastel. Siin polegi tarvis kuigi kaua olla, kui lopsakas rohelus nagu iseenesest teeb tuju paremaks.

«Olen siia valinud vastupidavad ja visad taimed,» ütleb selle oaasi perenaine, firma Estiko aednik Eve Saulep ja näpsab möödaminnes ühelt taimelt ära kuivanud lehe. «Talvel on siin üsna pime ja ka tuuletõmbust on omajagu, sellega tuleb arvestada.»

Ehitusprojekt muutus

Visa on ka see tartlastele ja Lõuna-Eesti inimestele hästi tuntud väike talveaed, mis pole tehtud klientide ligimeelitamiseks, vaid hoopis Estiko Plastari eelkäija, Tartu Plastmasstoodete Katsetehase, rahvasuus kammivabrikuks kutsutud tehase töötajatele.

Kammivabriku 1984. aastal valminud uus kontorihoone sai talveaia tänu õnnelikule juhusele. «Hoone esialgne projekt oli O-kujuline, maja keskele pidi tulema suur tühi siseõu,» räägib toona direktor Vaino Kulli kõrval tehase juhtkonda kuulunud Kalju Hellenurm, kellest 1990. aastate alguses sai siis juba Estiko nime kandva ettevõtte juht. «Vaatasime, et see koht jääb väga tühjaks. Esmalt tuli mõte, et ehitame siseõuele katuse peale, ja veidi hiljem tekkis talveaia plaan. Tänu Eve ettevõtlikkusele ja visadusele see talveaed ka sündis.»

Kuigi kammivabriku töötajad võtsid talveaia kohe omaks, vaatasid mõned seltsimehed sellele mõnusale džunglile 1980. aastatel, õitsval sotsialismiajal, ka viltu. Mis seal imestada: Tartu teistes ettevõtetes toona midagi sellist ei olnud, ülikoolilinna ainus edev roheline koht oli ülikooli botaanikaaed.

Kalju Hellenurm meenutab kammivabriku 90 aasta juubeliks välja antud raamatus «90 kammi», et Moskva ülemused ei lubanud tol ajal ehitada nii esinduslikke haldushooneid, sest kihistumine ja tehase jõukuse väljanäitamine polnud töötajate moraalile hea.

Kodune kummipuu

Räpina aianduskooli iluaednikuna lõpetanud Eve Saulep tuli Tartu ülikooli botaanikaaiast kammivabriku aednikuks 1984. aasta kevadel. Esimesed paar kuud vedas ta mulda ja siis hakkas taimi istutama.

Talveaia kõige uhkemad tegelased, kolm kanaari datlipalmi, on pärit ülikooli botaanikaaiast. Need olid juba istutamise ajal üsna suured puud, mis sõidutati suvel veoautoga kohale. Hiljem, 1990. aastatel E-kaubamaja rajamise ajal on aednik ühe suure palmi ka ümber istutanud. «Kaevasin selle juured hästi sügavalt lahti, panime meestega trossi ümber puu ja sikutasime selle masinaga veidi maad edasi,» räägib aednik. «Kõik ragises hirmsasti, sest palmi juured tungivad hästi sügavale. Mõtlesin juba, et sellest puust enam asja ei saa. Aga sai!»

Kolmest palmist kõige suurem, ukse poolt paremat kätt jääv kanaari datlipalm peaks Eve Saulepi hinnangul olema vähemalt 45-aastane. Looduses võib kanaari datlipalm oma paarisaja aasta pikkuse eluea jooksul kasvada kuni 20 meetri kõrguseks. «Ka nende palmide pikkus pole käes,» märgib aednik. Esialgu kasvuruumi veel jätkub.  

Talveaia taimed on pärit Tartu Ülikooli botaanikaaiast, aianditest ja ka kammivabriku töötajate kodudest. Näiteks nüüd teise korruse rõdul laiutava kummi-viigipuu tõi kammivabriku üks meestöötaja. Siis oli ladvast kaheks harunenud puuke aednikupikkune vibalik, nüüd on sel kõrgust oma kuus meetrit. «Kummi-viigipuu kasvab siin suvel metsikult hästi,» ütleb aednik. «Üleval on valge, mis sel viga kasvada. Suvel muudkui lõikan teda maha ja viskan sületäite viisi oksi minema.»

Harilik tetrastigma vohab

Kummi-viigipuu varju on jäänud vastupidav monstera, mis vähese valguse tõttu viimasel ajal enam ei õitse ega vilju. Varem on see taim aednikku rõõmustanud maitselt ananassi  meenutavate viljadega. Ka banaane enam pole, need läksid välja viimase suure ümberehituse ajal.

Nüüd on talveaias vaid põlve kõrgune kääbusbanaan. «Banaan on tegelikult mõneaastane rohttaim, mitte puu,» selgitab Eve Saulep kääbusbanaani juures. Pärast viljumist taim sureb.

Erisuguseid taimi on talveaias oma 70: mitu liiki draakonipuid, sõnajalad, filodendronid ja asparid, benjamini viigipuu, tavaline viigipuu, noliina, seflera, sõrgköis, nõelköis, harilik toakask ehk hibisk, loetleb aednik oma hoolealuseid. Maas roomavad meil teada-tuntud sitked toataimed, näiteks tradeskantsiad ja luuderohi.

Muidugi ei saa selles talveaias mööda vaadata paremat kätt jääva teise korruse rõdu katvast harilikust tetrastigmast, mida rahvasuus kutsutakse toaviinamarjaks. «Tõin botaanikaaiast kaks istikut, aga hiljem sain aru, et oleksin pidanud vaid ühe tooma,» märgib Eve Saulep. «See on niivõrd võimas troopiline liaan. Kui ainult lased, kasvab kohe üle pea.»

Nii käibki Eve Saulep juba 27. aastat oma väikeses valduses aedniku suurte lõiketangide ja ka saega ringi ning hoiab džungli inimesele sobivates piirides. Viimasel ajal mõtleb ta jälle banaaniistikute toomise peale, sest talveaia alguspäevil käis linnarahvas neid ja palme usinalt vaatamas.