Mari-Liis Pintson: lapsevanem, võta hoog maha!

Mari-Liis Pintson Foto: Margus Ansu

Mäletan väga hästi, kuidas ahmisin aasta tagasi Tartu koolide kohta infot, et jõuda selgusele, millisesse kooli tahaksin oma lapse panna. Kus on parimad õpetajad, kus pole õpetajatevahelist ussitamist, kus on normaalne juhtkond ... Et laps saaks ikka kooli, kus hea olla ja et seal pakutaks talle võimetekohast haridust. Uitmõtte ajel registreerisin lapse ka koolikatsetele, kuhu ta ise väga minna tahtis, et koolis käimist mängida.

Õnneks olin katsete päevaks maa peale tulnud ja mõistsin, et iseseisvalt mitme bussiga linna teises otsas õhtuses vahetuses käimine pole koorem, mille peaks esimese klassi lapse õlule seadma, ükskõik kui hea hariduse ta saaks. Õnneks oli ka lapsel mõistus peas: ta ei kavatsenudki katsetel inglise keele testis suud avada. Miks peakski, kui pole keelt õppinud?

Sain teada, et iga kooli kohta võib pinda sondeerides saada soovitusi, miks ei tasu last sinna panna, aga ka kiitvaid põhjendusi, miks just see kool on hea. Seega otsustasin: saagu mis saab, laps läheb sinna, kuhu linn ta määrab.