Karlova - joodikute agulist miljööväärtuslikuks elurajooniks

Pildil Tähe tänav Karlovas. Foto: Margus Ansu / Postimees

Enne seda, kui meie vabariik saab saja aastaseks, on väärikasse ikka jõudnud Tartu linna üks osa - Karlova, mille liitmisest linnaga on möödunud sada aastat. Juubeli tähistamiseks on aasta jooksul toimunud linnaosas erinevaid üritusi, nende hulgas Barlovas aset leidnud lühifilmiõhtu, kus näidati Karlova seltsi tellitud ja Aleksandr Heifetsi tehtud filme.

Lühifilmiõhtu Barlovas

Filmidest tuli välja, et karlovlaste jaoks on väga olulisel kohal nende kool, peredega inimesed on öelnud, et neile meeldib, kui lapsed käivad lähedal koolis, nende sõbrad elavad kõrvaltänavas ning kodukant on tuttav.

Üks film jutustas läbi aegade Karlova vanu puumaju iseloomustanud kuivkäimlast. Filmis heitis mees nalja öeldes: «Pärast tualetis käimist on mu sõbrad alati pisut heitunud, aga sellest et nad uuesti tulevad, tean ma, et nad käivad mul külas minu pärast.» Mitu inimest Karlovast rääkisid oma lugusid ja tähelepanekuid seoses kemmerguga. Vaatajatel naeru jagus, sest filmis olnud juhtumid olid tõesti naljakad ning üks eripärasem kui teine.

Järgmine film rääkis perekonnast, kes saatuse tahtel elab Karlovas tänavate Marta ja Salme nurgal, pereema nimeks on samuti Marta ning tüdrukutirts kannab Salme nime. Nad rääkisid, kuidas nende nimesid pidevalt sassi aetakse. Salme rääkis väga armsalt, kuidas pole ühtegi väikest Salmet vaid kõik on vanaemad ja sestap arvatakse, et tema nimi on Marta ja ema on Salme.

Üks filmidest rääkis Karlova sõjaaegsetest mälestustest, sellest, kuidas naine nägi Kalevi ja Pargi tänava ristmikul kõnnitee alla ühishauda maetud inimeste ümbermatmist. Ma tundsin magusat ja imalat haisu, nagu lilled oleksid õitsenud. Siis öeldi mulle, et see on laibahais ja nägin, kuidas inimesed askeldasid ja et surnud olid mundrites ja raskete saabastega, rääkis ta filmis. Naine aga ei mäletanud, mis mundris mehed olid ja seega on müsteerium, mis riigi kodanikud Karlovas ühishauda olid sängitatud.

Veel oli filmides juttu Anna Edasi kohvikust ja Barlova baarist ning nende saamisloost. Samas filmis räägiti ka Karlova Seltsi loomisest ja selle kasust linnaosale. Tavaliselt luuakse selts selleks, et mingit probleemi lahendada, aga Karlova Selts loodi, sest inimesed jagasid oma armastust selle linnaosa vastu ja tahtsid seda paremaks muuta.

Pilpalinna ajalugu

Karlova Seltsis tegutsev Toomas Liivamägi rääkis, et esimesed majad, mis linnaossa ehitati olid korralikud. Linnaosa ehitus käis väga kiiresti ja seda tegid enamasti kohalikud ehitusmehed, kellel ei pruukinud suurt kogemust olla, siis tagumises otsas annab ehituskvaliteet tunda.

Kuna Karlova ei kuulunud linna koosseisu, siis Liivamäe sõnul ei järgitud ka ehitusreegleid väga täpselt. Tulemüüre on ettenähtust vähem ja rohkem kui kahekordsetel puumajadel puuduvad kivist trepikojad, mis olid kirjas juba tsaariaegses ehituseeskirjas. Nii nendest kui muudest põhjustest, miks Karlova majad on just sellised nagu nad on tuli juttu ka Barlovas toimunud lühifilmiõhtul.

«Paljusid Karlova maju ehtinud tornikesi kutsuti tuvitornideks, need olid ainult toreduse pärast, praktilist väärtust neil ei olnud,» selgitas Liivamägi. «Majaplaani sooviga joonestaja juurde tulnud mees nägi naabri maja jooniseid ja sõnas: ah et tema majal on torn, no teeme mulle kaks,» kirjeldas Liivamägi omanäolise arhitektuuri moodustumist. Muutustest ja renoveerimistest hoolimata on Karlovas endiselt 500 maja, mis näevad välja üsna samasugused, nagu sada aastat tagasi.

Karlova tekkis linnana 19.-20. sajandi vahetusel, kui Karlova mõisnik sai aru, et tema maad jäävad lootusetult linna sisse ja müüs või rentis neid väiketööstuse arenemise tõttu linna elama tulnud eestlastele. Sinna ehitati peamiselt üürimajad. Kuna Karlova polnud linnaga liidetud, ei tehtud ettekirjutusi selle kohta, millised majad välja peaksid nägema. Karlova oli tsaariajal vaesemate tööinimeste kodukoht, rikkamad elasid tol ajal kesklinnas või Toomitaguses.