Eesti esimene siiratud kopsudega laps ootab haiglast kojupääsemist

Uute kopsudega poiss Valter Kuld istub voodis. Ema Merilin Juhkam silub poja soengut, et pildistamine hästi välja kukuks. Paremal seisab kirurg Tanel Laisaar. Kõik, kes Valterit praegu külastavad, peavad kandma maski, kuna patsient on igasugusele infektsioonile veel ülitundlik.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu Ülikooli Kliinikumis leidis veebruari esimesel nädalal aset operatsioon, tänu millele saab üks Põlvamaa koolipoiss lootusrikka tuleviku.

Maarjamõisa kopsukliiniku palatis kosub 15-aastane Valter Kuld, kelle rinnal on operatsiooniarm, mis paistab tema kõhna keha arvestades hiiglaslik. Valter ütleb, et see skalpellijoon on pigem «smile» ehk nagu üks suur naerusuu.

​Selle lainelise joone taga on Valteri uued kopsud / Kristjan Teedema​ foto

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Naerusuu sobib iseloomustama ka Valterit ennast. Ta oli kopsude ootel olnud 15 ja pool kuud, ja ei kartnud sugugi. Kui ta ema telefon siis ühel päeval ja tunnil helises ning see väga oluline kõne Tartust tuli, vaatasid mõlemad teineteisele otsa, aga ei taganenud enam sammugi. Mõlema veendumus, et ilma uute kopsudeta paremat elu Valterile ei saabu, oli kindel.

Suletud ring

Valteri haiguse nimi on tsüstiline fibroos. See on geenihaigus, mis tulemusena muutuvad inimese sekreedid viskoosseks ja tihedaks, mõjutades erinevaid organeid, sealhulgas kopse.

Ka inimese röga on selle haiguse puhul tihe ja viskoosne ning seda on raske välja köhida. Röga tekitab hingamisteedes ülihea pinnase mikroobidele. Need omakorda põhjustavad põletikke ja tekitavad bronhilaiendeid, kuhu sekreedil on veel parem pidama jääda. Ja see on taas uus pinnas uutele haigustekitajaile – suletud ring! Varem või hiljem hakkavad põletikud kahjustama inimese kopse.

Valter Kuld on Saverna Põhikooli 9. klassi poiss, kelle elu rutiiniks on seni olnud arvukad ravimid ja protseduurid, toeks kodune hapnikuaparaat, kust tal sageli lisahapnikku hingata tuli. Valter Kuld on olnud ka sonditoidu saaja, sest kehva isu tõttu vajas ta väike keha kasvamiseks lisajõudu.

Üks, kaks, kolm…

Viimane, mida Valter enne operatsiooni mäletab, on see, et ta jõudis lugeda kaheteistkümneni. Ärkamist ta ei mäleta. Mäletab teise päeva hommikut ning seda, et ema oli kohal.

Nüüd julgeb Valter hingata täie rinnaga, aga mitte veel mitu korda järjest.

Kui ta nädala eest jõudis treppidest käia vaid ühe korruse, siis nüüd käib ta jutti kolm korrust ning see on vähemalt seesama jõud, mis oli poisil enne operatsiooni ta kõige parematel päevadel.

Kopsude siirdaja Tanel Laisaare sõnul on Valteri paranemine olnud ladus, ja palju kiirem kui täiskasvanud patsientidel. Päriselt paranemisega läheb aega veel kolm kuni kuus kuud.

Küsimuse peale, mida erakordset tähendab kirurgile see, et siirdatav on laps, vastas Laisaar, et tehniliselt suuri erinevusi ei ole, põhihäda on pigem selles, et tuleb leida suuruselt sobiv doonorkops ning Eestis ei pruugi seda tekkida ei aasta ega isegi mitte kümne aasta jooksul.

Seega tuli Tanel Laisaarel siirdada Valterile täiskasvanud doonori kummastki kopsust pool ehk alumine sagar.

Kaks kopsusagarat

Kopsusagara siirdamine ei olnud doktor Laisaarel samuti mitte esimene kord, kuna sama võtet on ta kasutanud ka täiskasvanud patsientide puhul. Eriline oli see, et kui mõnikord on kopsusagarad üksteisest anatoomiliselt väga hästi eraldatud, siis seekord oli pilt teine.

«See oli minu kirurgikarjääri jooksul esmakordne, et neid vahesid peaaegu ei olnudki,» sõnas Laisaar. «Aga sellegi olukorra lahendamiseks on tänapäeval spetsiaalsed abivahendid:  õmblusaparaadid, mille õmblusjoon on verejooksu takistav ja õhutihe, sest siirdatud kopsust ei tohi õhku välja lekkida!»

Valter Kuld peab mõne päeva veel haiglas viibima, et teha ära kõik kontrolluuringud ning selgeks õppida uued reeglid, treeningharjutused ja ravimite võtmine. Tulevikus jääb tal ravimeid kindlasti vähemaks kui seni ning siirdatud kopsusagarad kasvavad suuremaks koos temaga.

Kingitud kopsud

Eestis on kopse siirdatud 22 korral, ühele patsiendile on siirdamine tehtud kaks korda.

Elus on 18 patsienti.

Tänavu on uued kopsud saanud endale kolm patsienti.

Kopse siirdab TÜ Kliinikumi kirurg Tanel Laisaar koos meeskonnaga. Siirdatud kopsudega patsiente valvab kopsuarst Marget Savisaar.

Kopsude ootejärjekorras on praegu neli patsienti.

Kakskümmend kaks kopsusiirdamist kuue ja poole aasta jooksul

2010. aasta oktoobrist alates on Tartu Ülikooli Kliinikumis aset leidnud 22 kopsusiirdamist.

Tanel Laisaar / Kristjan Teedema foto

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

«Me oleme nende siirdamiste jooksul kokku puutunud peaaegu kõigega, mis selles vallas ära teha on võimalik,» kirjeldab kirurg Tanel Laisaar seni käidud teed.

«Me oleme teinud korduvsiirdamise. Me oleme siiranud ainult üht osa kopsust ehk kopsusagarat. Me oleme ette võtnud mitmeid kõrge riskiga haigeid, keda igal pool siirdamisele ei võetaks, näiteks oleme teinud erakorralise siirdamise patsiendil, kes vajas kuni siirdamiseni kehavälist vereringetoetust. Me oleme kopsusiirdamise teinud välismaalasele. Ning lõpuks – me oleme andnud uued kopsud ka lapsele. Kui see kõik ritta panna, siis on iga siirdamine nende väikeste numbrite puhul olnud millegi poolest uus.»

On üks asi, mida Tanel Laisaare veel teinud ei ole ja mida Eestis niipea ilmselt ei tehta. «Me ei ole võtnud kopsusagarat elusdoonorilt,» märgib Laisaar. «Seda tehakse vaid väga üksikutes maailma keskustes ja Jaapanis.»

Uute kopsudega elu on Laisaare sõnul mõnes mõttes nagu loterii. Nendega võib ära elada terve pika elu, teisalt on kopsud keerulised organid seetõttu, et probleemiks number üks jääb krooniline äratõukereaktsioon – seda ette ennustada on raske ja sellele probleemile ei ole veel kuskil pool maailmas head lahendit leitud.

Tänavu on Tartu Ülikooli Kliinikumis aset leidnud juba kolm siirdamist, eelmisel aastal oli kolm siirdamist terve aasta kohta.

Kõik need kolm haiget, sealhulgas 15-aastane koolipoiss Valter Kuld on praegu haiglas ning see toob suure koormuse tervele osakonnale ja kõigile töötajaile.

Tagasi üles