Tõvehirm on Tartus suurem kui Tallinnas

Krista Joostil on pikk töökogemus HIV-positiivsetega. Ta tegutseb mittetulundusühingu Convictus töötajana vanglas. Foto: Sille Annuk

Tartus HIV-positiivsete inimeste tugirühma koos hoidev vabatahtlik Krista Joost ütleb, et Lõuna-Eestis on abivajajad peidus ja nad on siin kümneid kordi hirmunumad kui näiteks Tallinnas.

Põhja-Eestis julgevad paljud inimesed oma diagnoosi välja öelda, avalikkuse ees esineda, vabatahtlikutööd teha ja teisi toetada, Tartus on aga olukord teine.

«Kui keegi mulle kirja saadabki, siis on ta loonud uue meilikonto,» räägib Krista Joost. «Kui helistab, siis mõnelt asutuse telefonilt, et mul puuduks võimalus talle otse tagasi helistada.»

Hirm, et kellelegi veel võib ta saladus teatavaks saada, on HIV-positiivsetel suur ning seda, et kaaskodanikud võiksid neid mõista, ei usuta.

Krista Joost ise ei ole HIV-positiivne, aga ta ütleb, et tedagi on sõimatud, et miks ta rabeleb nende inimeste pärast, et surnud inimesed ju.

Konfidentsiaalsus

«Mina olen samuti kasvanud koos põlgusega,» sõnab Joost. «Ma tean, mis see on. Ma olin joodiku laps, koolis agressiivne ja distsipliinile halvasti alluv. Osa õpetajaid ei sallinud mind. Aga alati leidus keegi, kes mulle vajalikul hetkel tähelepanu pööras.»

Krista Joost ütleb, et seepärast ta HIV-positiivseid inimesi aitabki, ning lisab, et loomulikult on selle aitamise ainus eeldus konfidentsiaalsus. Joost kinnitab, et kedagi ei panda nõustamisele tulles kirja nimepidi, vaid tähtedest ja numbritest koosneva koodiga.

«Juba siis, kui inimene näeb, et ma võtan kätte paberi ja pliiatsi, käib tast hirmusööst läbi,» teab Joost.

Kõige enam kardetakse sildistamist, töökaotust, sugulastest ja sõpradest ilma jäämist. Kardetakse ka oma laste ja vanemate pärast, et mis nendega saab, kui see päris tõde enda kohta ilmsiks tuleb.

HIV-positiivne inimene peab iga kolme või kuue kuu tagant nakkusarsti vastuvõtul käima. Joost kirjeldab üht klienti, kes ei riski mitte kunagi sellega, et ta läheks ja lihtsalt ootaks infektsionisti ukse taga koridoris. Ta helistab arstile ja küsib, kas kabinet on eelmisest patsiendist vaba, ning alles siis tuleb ja astub otse arsti tuppa. Sest ukse taga istudes võib ta mõnele tuttavale vahele jääda ning ta ei ole kindel, kui hästi tal valetamine välja tuleb.

Viimasel kolmel aastal räägitakse, et HIVil on aina sagedamini peas naisterahva nägu, sõnab Joost. Naised lähevad end naistenõuandlasse rasedusega arvele võtma ja kuulevad tõde sealt. See on kohutav löök! Krista Joost on Tartus nõustanud kaht niisugust ema.

HIV-positiivsete Tartu tugirühm käib koos reedeti. Joosti sõnul on seal oma tervisest  teadlikud, igati haritud ja staažikad liikmed – kokku 12 inimest. On noori ja keskealisi, on narkomaane ja on neid, kes pole oma elus uimastitega iial kokku puutunud.

Neid inimesi ühendab lisaks kolmest tähest koosneva viiruse omamisele see, et neil kõigil on mingis olukorras peast läbi käinud mõte, et nad võivad nakatuda, aga tol hetkel on neil olnud ükskõik. See «ükskõik» on kestnud vaid mõne minuti, aga sellest on piisanud.

Krista Joost tunneb inimesi, kes on diagnoosi kuuldes asunud end hävitama – pööraselt jooma ja elu põletama, sest on arvanud, et niikuinii surevad nad poole aasta pärast maha.

Kui nad siis ükskord nõustamisele jõuavad ja küsivad, et kaua see jant veel kestab, ollakse siiralt üllatunud.

Paljud ei ole midagi kuulnud tasuta vastuvõttudest, rühmateraapiast ega haigekassa kinnimaksatavast ravist. Nad ei aimagi, et tänapäeval seisab HIV-positiivsel inimesel pikk elu ees. «Miks ma seda enne ei teadnud, ma poleks ülikoolist ära tulnud,» ahastab siis üks. «Ma poleks oma tervist niimoodi tuksi keeranud,» kahetseb teine.

Aega kulub

Joost ütleb, et pärast HIV-positiivsusest teada saamist kulub loomulikult aega, et omandada põhiteadmised immuunpuudulikkusest, pind jalge alla saada ja toibuda.

Kulub vähemalt aasta, et leida enesekindlus, kuidas edasi elada. Igal toetajal ja lähedasel, keda sel perioodil usaldada võib, on siis äraarvamata suur roll.