Juhtkiri: me ise oleme süüdi

Foto: SCANPIX

Nii mõnigi vanem on olnud hädas oma lapsega, kes keelust hoolimata pistab suhu lund. Üks ema pannud kausi lund täis, lasknud sel ära sulada ja kutsunud lapsed vaatama. Mida kõike vees ei ujunud – jube! Sel viisil pealtnäha puhta lume roppusest teadlikuks saanud lapsed enam lund maitsma ei kippunud.

Midagi sarnast hakkab juhtuma meie linnatänavail, kust kevadpäikese eest taanduv lumi paljastab kogu rämpsu ja mustuse, mida oleme talve jooksul suutnud lumme sokutada. Ilmselt häbi- ja süümevirvenduseta, sest lumi katab ja matab. Kevadeni, mil algab üldine hädakisa.

Seekordne talv ähvardab paljastada rämpsu varasematest rohkemgi, sest lumi mattis suure osa tänavaile pandud prügikastidest või piiras neile ligipääsu. Küllap lendasid lumme suitsukonid, toidutaara,  kile, purunenud tarbeesemed ja mis kõik veel. Ning loomulikult ei pääse mööda – sõna otseses mõttes – koerte väljaheidetest, sellest igakevadisest nuhtlusest. Kes või mis aitaks?

Võib-olla on mõnel veel meeles drastilised pildid Vanemuise pargi tiigist selle puhastamise käigus välja toodud «saagist», kus leidus mänguasju, jalatseid ja kodutehnikat – mis sunnib inimest talle ebavajalikke asju tiiki viskama? Või tänavaid, parke ja platse risustama? Kultuuritus, mugavus, ükskõiksus ja kindlasti rumalus, sest rumal inimene ei saa mõistmagi kirjutamata seadusi, mis peaksid tsiviliseeritud ühiskonnas kehtima. Kui mõnes idapoolses riigis saab karistada tänavale sülitamise eest, siis meil selliseid seadusi kirjutatud ei ole. Ja loodetavasti ei hakatagi kirjutama, mis aga ei tähenda, et kodanikke ei peaks ergutama oma kultuuritaset tõstma. Mil viisil, jääb vastuseid ootavaks küsimuseks.

Koerapidajatel on aeg midagi ette võtta oma vennaskonna mainet rikkujate suhtes, sest ühed koristavad oma kutsu väljaheite, teised ei tee välja neist maha jäävatest hiigelhunnikutestki. Reostatud platsi pärast saavad aga pahandada nii ühed kui teised, ja mis eriti nukker, põlgama hakatakse koeri, kes ise milleski süüdi ei ole.

Kui teed on auklikud ja tänavad libedad, tuleb vaadata linnavalitsuse poole. Lumekoristusel purunenud pingid, jalgrattahoidjad ja rikutud haljasalad on nende rida. Aga linnavalitsusel pole võimu iga prügi mahapoetajat korrale kutsuda.

Kuid linnavõim ei tohi leppida asjaoluga, et kevaditi nad valitsevadki üle mõistuse räpast linna. Ei saa inimesi veenda kaasas kandma isiklikke prügikotikesi, kuhu päeva jooksul kogunenud sodi panna – selleks on ikka mõeldud prügikastid. Samuti on viimased talved tõestanud, et rohke lumi võib maha jääda pikaks ajaks. Võib-olla tasuks mõelda mingitele ajutistele lahendustele talvel, kui paiksed prügikastid on hangedesse mattunud.

Aga ehk aitaks pisut seegi, kui lapsi lume söömisest võõrutanud ema kombel linlasele ta reostuskäitumise tulemus spetsiaalse prüginäitusega nähtavaks teha. Vahest paneb jube pilt vähemalt mõtlema.