Virtuaalne pilvepiir loob pöörase silmapette

Eesti lennuakadeemia lennusimulaatoris, kus harjutavad tulevased piloodid, saab igaüks proovida, mis tunne on olla ise lennukis kapteni rollis.

Ma pole kunagi kujutanud end ette piloodiametis, ka ei paelu mind arvutimängud. Ent kui sattusin hiljuti nägema, et Eesti lennuakadeemias on tavalisel inimesel võimalik lennata lennukisimulaatoril, tekkis millegipärast vastupandamatu kihk seda proovida.

Sten Christian Taal, kes sel kevadel lennuakadeemias piloodipaberid taskusse saab, oli kehvale lennuilmale vaatamata nõus mind kapteniistmele lubama ja ise kõrval juhendama.

Lennuk, mille kokpitis end sisse seadsime, on kuus reisijat mahutav Piper Seneca V. 

Sedalaadi lennukitel õpivad tulevased piloodid akadeemias päriselt lendama, aga need on kasutusel ka eralennukitena.

Reegel number üks, millele instruktor kohe tähelepanu pööras: lennukiga ei sõideta, vaid lennatakse. Pole ju mõtet sellega niisama mööda maad sõita. Teiseks tasub meeles pidada, et lennukil pole rooli, vaid on juhis. 

Ning piloodi jalge alla jäävate pedaalidega suunatakse lennukit paremale-vasakule siis, kui masin sõidab maapinnal. Mõlema pedaali tipule samal ajal vajutades lennuk pidurdab.

Piloot pole üliinimene

Ehkki simulaatoril võiks lennata kas või Sahara kõrbe või Hiina müüri kohal, soovitab Sten Christian Taal alustada siiski Tallinna lennujaamast, sest seal on aknast avanev pilt selgem ja detailsem.

Sain instruktorilt kiirkursuse, mida tähendavad kõik need näidikud piloodi nina ees. Näidikuid on üle kahekümne, ent hobi korras lendajale on olulised vaid neli: maa horisondi suhtes lennuki asendit näitav aviohorisont, kiiruse- (sõlmedes) ja kõrguse- (jalgades) näidik ning kompass.

«Ma kukun järve!» olin veendunud, kui kõrguse näitajad uskumatul kiirusel langesid ja tundus, et nendega koos langeb püstloodis alla ka meie Piper Seneca V.

Sten Christian Taal tunnistas, et ehkki piloodil tuleb teada kõigi mõõturite tähendust, ei pea siiski peast oskama lahendada kõiki olukordi, kui mõned neist normist kõrvale kalduvad. «Piloodid ei ole üliinimesed,» avaldas ta saladuse «Me oleme küll väga targad ja väga osavad, aga kõike ei saa ka teada.»

Nii on piloodil käepärast manuaal, kust saab otsida lahendusi ettetulevatele spetsiifilisematele probleemidele.

Simulaatori nina ees on 180-kraadise kumerusega ekraan, millelt avanes vaade Tallinna lennujaama lennurajale. Sten Christian Taal oli minu kõrvalistmel justkui sõiduõpetaja, kes saab kriitilistel hetkedel isehakanud piloodi tegemistesse sekkuda.

Seisupidur maha, gaas põhja ning seejärel peab üritama pedaalide abil lennurajal püsida ja tegutseda täpselt nii, nagu instruktor käsib. Kui ei taha just üle Tartust Tallinna saabuva magistraali sõita ja Ülemiste järves maanduda.

Märkamatult olin peale juhise (mäletate, see pole rool) enda poole tõmbamist õhku tõusnud. Et tõusunurk on üsna suur, nägin aknast vaid valgeid pilvetompe ja sinist taevast. Enda all oleva maa nägemiseks tuli kõvasti küünitada. Ent nii kui tähelepanu näidikutelt ära pöörasin, läksid kõik näitajad metsa.

«Kiirus langeb! Mis ma tegema pean?» hakkasin arutult rapsima. Ideaalne kiirus oleks õhkutõusul umbes 110 sõlme, horisontaalis kruiisides 140 sõlme ning parim kõrgus sel lennul umbes 2000 jalga. Lubatav hälve on umbes 100 jalga. «Ülejäänu lennujuhtidele juba väga ei meeldi,» tõdes Sten Christian Taal.

Petab aju ära

Kuigi enne lendu sain teada, et kokpit ise lennu ajal ei liigu, olin õhus täiesti veendunud, et miski meid siiski liigutab. Kohe nii, et järsemaid kallakuid võttes hakkas pea pööritama. Minu piloodivormis juhendaja kinnitas, et me seisame paigal ja see, mis paneb mul pea ringi käima, on vaid visuaalne illusioon.

Sõitsime mööda rannikut ning võtsime seejärel suuna teletorni poole. Iga väiksemgi liigutus juhisega lõi kõik parameetrid kohe segamini. Instruktor minu kõrval juhtis viisakalt tähelepanu, et sel moel lennates võivad reisijad üsna hirmul olla.

«Praegu me laskume hästi kiiresti. Meil on nina täitsa vastu maad, kui vaatad välja. Ei tahaks päris niimoodi,» sõnas ta, kui olin keskendunud pööramisele ja unustasin kõik muu.

Ent nii kui juhist natukenegi enda poole tõmbasin, et hakata vaikselt kõrgust koguma, läks lennuki nina püsti ja kontroll kõrguse üle kadus. See juhis on nii tundlik!

«Nüüd sa pead ise hakkama saama,» sõnas Sten Christian Taal sel hetkel, kui olime teletorni ümber tiiru teinud, tagasiteele suundunud ning meie ees paistsid Ülemiste järv ja Tallinna lennujaam.

Oli aeg maanduda. Aga kuidas?! Kui seni pidin keskenduma peamiselt kokpitis toimuvale ja polnud saanudki väga aknatagust vaadet nautida, siis nüüd tuli samal ajal jälgida nii sees kui väljas toimuvat.

«Ma kukun järve!» olin veendunud, kui kõrguse näitajad uskumatul kiirusel kukkusid ja tundus, et nendega koos langeb püstloodis alla ka meie Piper Seneca V. Aga kui sinu kõrval on vana rahu ise, siis pole paanikaks põhjust. Suund lennurajale, lennuk otseks, fookus lennuraja keskel olevale valgele joonele …

Kurnav pilvepiir

Lennusimulaatori instruktor Sten Christian Taal tutvustas enne lendu reporter Mari-Liis Pintsonile näidikuid, mida peab «õhus» olles jälgima.

FOTO: Margus Ansu

«Nüüd lase nina alla, meil on põhirattad maas,» teatas tulevane pärispiloot justkui möödaminnes. «Rattad on maas või?» olin sõnatu. Nüüd tuli juhis unustada ja asuda pedaalidega juhtima. Lõpuks leidsin üles ka pidurid. «Jäime ellu?» Tundus, et lennuk seisab. «Jäime ellu,» sain kinnituse.

Mida rohkem ma lendu peas uuesti läbi kerin ja hakkan aru saama, mis seal «õhus» ikkagi toimus, seda rohkem tekib soov millalgi uuesti lendama minna. Mis sest, et päriselt on pilootidel õhus võimalik kasutada autopilooti. Pärislennul on aga kõige pingelisemad õhkutõusu ja maandumise hetked ning lendamisega kaasneb pilootidel aeganõudvalt tüütu paberitöö.

Sten Christian Taal viitas, et iga lennureisija on kogenud, kuidas lennukis tuleb uni peale. Kuna lennu ajal viibitakse kõrgmäestiku oludes, siis tuleb uni peale ka pilootidel.

Seda olulisem on, et 10–12-tunniseid lende tegevad piloodid saaksid piisavalt puhkeaega. See on ka põhjus, mille pärast lennufirmade töötajad sageli streigivad, mitte palk, nagu sageli ekslikult arvatakse. Selle väikese kuue reisijaga lennuki 25 minutit õhus hoidminegi oli kurnav, mis siis veel hiiglaslikest raudlindudest rääkida!

Tagasi üles