Kalle Kasemaa: olen püüdnud oma päevi nii sisustada, et ikka huvitav oleks

Kalle Kasemaa kirjandusmuuseumis Loomingu Raamatukogu juubelinäituse avamisel. Selles sarjas on Kasemaa eesti keelde tõlkinud 31 raamatut. Foto: Kristjan Teedema

Tänavuse riikliku kultuuri elutööpreemia üks kolmest laureaadist on teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa, keda on nimetatud üheks tänapäeva mitmekülgsemaks tõlkijaks ja humanitaarteadlaseks Eestis. Tänu tema enam kui 60 tõlkele heebrea, jidiši, kreeka, pärsia, araabia, etioopia, kõmri jt keeltest võime oma keeleruumi lugeda maailma üheks rikkamaks. Kasemaa on osutatud aust väga meelitatud, kuid oma elutööd ei loe ta kaugeltki mitte lõppenuks. Ka praegu on emeriitprofessor Kasemaal käsil järjekordne tõlketöö.

Kalle Kasemaa, mis tunded teid valdasid, kui saite teada, et olete elutööpreemia pälvinud?

See oli väga ootamatu.

Miks?

Konkurents oli väga tugev, nägin üht nimekirja, seal oli 42 inimest. Nii et see on väga suur au.

Ega preemia ometi seda tähenda, et nüüd võite elutöö tehtuks lugeda ja edaspidi saate lihtsalt niisama vaikselt pikutada?

Ei tähenda! Mitte mingil juhul, igav hakkaks! Olen püüdnud oma päevi nii sisustada, et ikka huvitav oleks.

Siis võib arvata, et teil on ka praegu käsil mõni tõlketöö?

Praegu tõlgin üht asja, mis peaks ilmuma Jaan Undi 70. sünniaastapäevaga seoses. See on vanakreekakeelne «Joosep ja Asnat». Asnati nimi esineb Piiblis vaid kolm korda, aga 1. sajandi Aleksandria juudid on Joosepi ja Asnati abiellumisest kirjutanud terve kreekakeelse romaani. Seda ma tõlgingi Jaan Undi mälestuseks.

Teie puhul rõhutatakse ikka, et olete teoloog ja tõlkija. Kuidas te ise seda näete – olete pigem tõlkija, olete pigem teoloog või polegi see teie jaoks mingi küsimus?

Antud juhul, Joosepi ja Asnati loo puhul, võib rääkida teoloogiast ka, sest see on üks kummalisemaid Piiblis antud vihje edasi arendusi.

Muidu… Väga raske on öelda… Jumal teab, jah. Võib-olla mõne teoloogi jaoks olen tõlkija, võib-olla mõne tõlkija jaoks olen teoloog, mina ei oska neid kuidagi ei ühendada ega lahutada.

Paar päeva tagasi Loomingu Raamatukogu sünnipäevanäitusel ütlesite, et hiljuti trükist tulnud pärsia filosoofi ja müstiku Suhrawardī sufismialaste kirjutiste kogumik «Ingel Gabrieli tiibade sahin» on teie kui tõlkija jaoks olnud suurimaks väljakutseks üldse. See saab tähendada ikkagi seda, et olete jätkuvalt vaimses tippvormis.

Tippvormis… See oleneb muidugi haridusest, mis on antud. Mul oli ühenduses Undi mälestamisega kavas üks teine asi tõlkida, kreekakeelne teoloogiline tekst Bütsantsi ajast, aga sain aru, et selle kommenteerimiseks ei ole mul piisavat haridust.

Isegi teil mitte?!

Nojah, sest Bütsantsi teoloogiat ja Bütsantsi ortodoksi kiriku filosoofiat ma ei ole õppinud. See on täiesti omaette traditsioon. Ma kujutan küll ette, kui mahukas see on ja kust alustama peaks, aga vaatasin seda teksti ja sain aru, et tõlkida ma võin, aga see jääks õhku rippuma.

Kas võib ikkagi väita, et teie tõlketöö sai erilise hoo sisse üheksa aastat tagasi, kui Tartu ülikooli usuteaduskonnast emerituuri läksite?

Aega oli rohkem, seda muidugi, ei pidanud end enam mitme asja vahel killustama. Jah, see on andnud mulle igas mõttes vabadust.