/nginx/o/2011/03/10/534680t1h9b1a.jpg)
Juba nõukogude ajal avaldasid arhitektid hämmastust, et neid kui loojaid sageli ei märgatagi. Või õigemini – ei märgita. Kui valmib mõni tähtis hoone, siis loetakse ajalehes üles kõik tegijad alates ehitusjuhist ja lõpetades tublide brigadiridega, ent mitte sõnagi sellest, kes on arhitekt(id).
Ometi saab hoone alguse arhitektist, loojast, ja kui hästi läheb, siis tema ettekujutuse järgi see ka valmib.
Paraku pole sellega tänapäevalgi kuigivõrd teisiti ja unustama kiputakse teisigi loojaid. Eriti haprale jääle on sattunud heliloojad. Nagu arhitektid, vajavad nemadki oma loomingu esitlemiseks abilisi, st lauljaid ja muusikuid, kelle võimekusest ja võluvusest oleneb tõesti väga palju, aga kui poleks loodud laulu, poleks lauljal ju midagi laulda, kui ta just ise see looja pole.
Nii hõisati «Eesti laulu» finaalis, et võitis Getter Jaani «Rockefeller Street’iga», justkui poleks helilooja Sven Lõhmust olemaski. Et tegemist on siiski laulu-, mitte lauljate võistlusega, olnuks korrektne seada esiplaanile ikka helilooja.
See ei ole kaugeltki ainuke juhtum. Viimasel ajal kedratakse juttu Kalmer Tennosaare «Vanast klaverist», mille uusesitus sai ootamatult populaarseks. Kas tõesti? Kalmer Tennosaar oli küll populaarne laulja, kuid temast kui heliloojast pole kuulda olnud. Igatahes «Vana klaveri» lõi Gennadi Podelski, sõnad kirjutas Uno Laht.
Vähe neist vanadest lugudest, üha hooletumaks minnakse ja nii kuulsin hiljuti reklaamitavat Ivo Linna viit isamaalist laulu. Linna esitatud viie isamaalise lauluga on helilooja Alo Mattiisen jäänud kustumatu nimena eestlaste südamesse. Peaaegu pühana. Vähemalt siiani.
Ja muidugi kasvab peale üha uusi noori autoreid, kes annavad oma laule uutele noortele lauljatele esitada. Ärme siis alahindame loojaid ja aitame neil nime teha tagasihoidliku, kuid ainuõige liigutusega – neid nimepidi nimetades.