Värvikas kunstnik ja kunstiõpetaja Grigori Lotman jäi oma esimese luulekogu esitlemisele hiljaks 38 minutit. Teda ennast see eriti ei häirinud.
Kunstnik luuletab justkui Tartu murrakus
Kui ta naistepäeva õhtul Tartus Noor-Eesti loomekeskuse ehk NELKi tagauksest kiirustades sisse astus, et suunduda trükimuuseumisse oma raamatut esitlema, kohtas ta teiste noorte hulgas oma kunagist õpilast. Mõne sõna jutu puhumiseks leidis ta siiski aega.
Suure hilinemise tõttu olid luulehuviliste hordid lahkunud. Pingid nõukogudeaegse ladumismasina kõrval olid juba enamasti jahtunud.
Kõige pühendunumad
Hallihabemeline autor Grigori Lotman ehk Griša ehk Grix leidis lõpuks ennast kuulamas vaid kõige pühendunumad: mitme raamatu autorid Aare Pilv, Marko Kompus ja Jaan Malin, aga ka Griša vennapoeg ja üks tuttav koerakasvatajate klubi aegadest. Ja Grixi luulekogu «Lullag» kirjastanud Lemmit Kaplinski.
Raamat on paljude omalaadsete hulgas eriline vähemalt kolmel põhjusel.
Selle autor on tähelepanuväärne oma päritolult – tema isa Juri Lotmani kuulsus teadlasena on jätkunud pärast tema surma (ja seda teemat käsitlevad luuletusedki). Samuti on ta tähelepanuväärne senise tegevuse tõttu kunstnikuna.
Tartu kunstikooli lõpetas Griša kunstilise kujundamise erialal 1975.
Teiseks on eriline tema tekstide sõnastus. Need on kirja pandud valdavalt Tartu murraku lähedases iseäralikus keeles. «Üx kysis minult mix ma tahan luuletada/ Ma yritassin selle hiljemb meeldetuletada…» näeb välja kogumiku esimese luuletuse algus.
Kolmandaks on luuletuste vahel tavatult palju illustratsioone. Need pärinevad Grigori Lotmanilt endalt ja Diana Lõhmuselt.
Vahelduseks muusikat
Esitlusel kõneles Grix oma luuletuste tekkimisest, keelelistest iseärasustest, kogumiku «Lullag» sisust ja selle pikast teest ilmumiseni.
Enne Daniil Harmsi ja teiste Peterburi boheemlasteni jõudmist tegi ta muusikalise pausi. Ta puhus vilepilli ja laulis oma värskes raamatus ilmunud pika teksti «Lihtnõ laulukeh».
Raamat
Grix, «Lullag», luulekogu, kirjastanud Võluri Tagasitulek, 120 lk.