Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876336t1h28b2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/02/02/6305027t1h4de6.jpg)
Metsatöösturite plaan rajada Tartu külje alla Emajõe äärde hiiglaslik puidurafineerimistehas tekitas küsimuse, kuidas mõjutab suurtööstus Tartu elukeskkonda ja siinset loodust. Tartu Postimees palus selgitusi Tallinna tehnikaülikooli professorilt Jaan Kersilt
Mitu tselluloosivabrikut praegu Eestis tegutseb ja millist tehnoloogiat need kasutavad?
Eestis on üks tehas, Kehras paiknev Horizon Tselluloosi ja Paberi AS, kus toodetakse tavatehnoloogiaga pleegitamata sulfaattselluloosi.
Kuidas käib uue põlvkonna tehastes tselluloosi tootmine?
Uue põlvkonna tehas kasutab parimat võimalikku tehnoloogiat ning seda võib nimetada puidurafineerimistehaseks, kuna lisaks kvaliteetse tselluloosi tootmisele eraldatakse ja väärindatakse hinnaliseks lõpptoodanguks ka kõik teised puidu keemilised koostisosad.
Vett kulub palju, kuna tootmismaht on suur ja peaaegu kogu protsess toimub vedelas keskkonnas, selgitas professor Jaan Kers.
Milline on tehase tootmisahel puidukoorma saabumisest lõpp-produktini?
Tehase tootmisahel hõlmab väga paljusid tehnoloogilisi operatsioone alates puidu ladustamisest ja lõpetades heitvee puhastamisega. Ümarmaterjal läheb koorimisele ja seejärel laastustamisele ning laast suunatakse pärast sortimist keedukatlasse.
Tselluloosiliin näeb välja järgmine: puidu ladustamine, ümarpuidu koorimine, laastustamine, laastude sortimine, katla täitmine laastude ja keeduvedelikuga, keetmine, mustleelise eemaldamine ja tselluloosi pesemine, mitmeastmeline pleegitamine, vedel mass paberivabrikusse või tihendamine, kuivatamine, pakkimine kaubatoodanguks.
Mida uues puidurafineerimistehases peale tselluloosi veel toodetakse ja kui lai on toodete kasutusala?
Sulfaattselluloos on paberi- ja papitööstuse tooraine. Kõrvaltooted on tärpentin ja tallõli. Tallõlist saab omakorda kampolit, sideaineid ja emulgaatoreid. Mustast leelisest eraldatud ligniinist aga saab toota süsinikkiudu, metanooli, polüpropüleeni, liime plaaditööstusele ja biokütuseid. Keeduprotsessi eesmärk on saada keemiliseks töötlemiseks sobiv võimalikult puhas keemiliste lisanditeta tselluloos.
Tuleviku arengueesmärk võiks olla keemiliseks töötlemiseks sobiva puhtusastmega (umbes 90%) tselluloosi saamine, millest omakorda saab valmistada viskoos- ja atsetüültselluloosi tekstiilikiudude tootmiseks, nitrotselluloosi lakkide, värvide, väetiste tootmiseks ja nanotselluloosi, mis on liimide, pinnakattematerjalide või gaasitõkesti kilede side- ja tugevdusaine.
Miks kulub tehases niivõrd palju puhast magevett?
Vett kulub palju, kuna tootmismaht on suur ja peaaegu kogu protsess toimub vedelas keskkonnas. Kogu vett ringlema panna ei saa, sest lahustunud keemiliste ühendite kontsentratsioon kasvab piirini, mis teeb võimatuks tehnoloogilise protsessi normaalse kulgemise.
Tehase heitvees olevate kemikaalide kontsentratsiooni jälgitakse pidevalt. Kindlasti tuleb tehasel tagada heitvee vastavus rangetele keskkonnanormidele, et seda võiks lasta tagasi jõkke. Magevee kulu sõltub kasutatavast tehnoloogiast ja on 25–40 kuupmeetrit ühe tonni tselluloosi kohta.
Millised on Emajõe äärde kavandatava tehase suurimad keskkonnariskid?
Puidurafineerimistehase projektile tuleb niikuinii teha keskkonnamõjude hindamine, mis lähtub tehase planeeritud asukohast magevee ressursi läheduses.
Peamiste keskkonnariskidena tuleb hinnata õhu ja veekogude saaste ohtu. Siin tuleks kaasata Eesti ülikoolid ja teadusasutused ja teha kõik vajalikud keskkonna- ja ka sotsiaal-majanduslikud uuringud.
Milliseid jäätmeid tehases tekib ja kui ohtlikud need on?
Puidurafineerimistehas kasutab tootmises loodusliku materjalina nii okas- kui ka lehtpuitu, mis võivad sisaldada kasvupiirkonnast sõltuvalt erinevaid keemilisi elemente, nende kontsentratsiooni tootmisprotsessis jälgitakse pidevalt.
Sulfaattselluloosi keeduprotsessil kasutatakse naatriumhüdroksüüdi ja naatriumsulfiidi. Protsessi kemikaalid regenereeritakse mustast leelisest, kus tekkiv naatriumkarbonaat muudetakse uuesti aktiivkemikaaliks naatriumhüdroksüüdiks lubja kasutamisega. Kuna protsessil on minimaalsed kaod, siis lisatakse naatriumsulfaati. Mustast leelisest eraldatud sulfaatseebist tallõli tootmisel kasutatakse väävelhapet.
Kui 1960. aastatel kasutati ligi 250 kuupmeetrit vett ühe tonni tselluloosi tootmiseks, siis praegune parim võimalik tehnoloogia kasutab ainult 25–40 kuupmeetrit vett ühe tonni tootmiseks.
Nüüdisaegne tselluloositootmine kasutab musta leelise põletamisel kemikaalide regenereerimiseks tekkiva soojusenergia ära elektritootmiseks. Protsessijäätmed on heitvees lahustunud kujul ja kõigile keemilistele elementidele on määratud piirnormid, millest tuleb rangelt kinni pidada.
Miks vanad tehased levitasid haisu ja kas see on ka uute tehaste probleem?
Biotoodete tehased kasutavad uue põlvkonna tehnoloogiaid, kus tselluloosi keeduprotsessil tekkivad halvasti lõhnavad gaasid püütakse kinni ja need teevad läbi töötlusprotsessi järelpõletuskateldes. Seega on moodne puidurafineerimistehas juba lõhnavaba.
Näiteks Saksamaal Saale ja Elbe jõe lähedale rajatud Rosenthali (1999) ja Stendali (2004) moodsad puidurafineerimistehased on lisaks kõrge lisandväärtusega biotoodete tootmisele ka ühed suuremad biomassist elektrienergia tootjad Saksamaal. 2015 aasta andmetel eksportisid tehased vastavalt 168,852 MWh ja 500,050 MWh.
Kas tartlastel on põhjust kavandatava tehase pärast mures olla?
Eestis on tselluloosi toodetud üle 120 aasta, kui rajati Tallinnasse tselluloosivabrik. Puidurafineerimistehaste toodetava tselluloosi mahud on maailmas olnud viimased aastad tõusu teel. Rootsi tehased toodavad ligi kaheksa miljonit tonni tselluloosi ja uusi biotooteid aastas. Soomes ehitatakse uut tehast Äänekoskisse, mis alustab tööd 2017 ja on tootmismahult (530 000 tonni aastas) sarnane Eestisse planeeritavaga.
Eestisse tuleks samuti rajada nüüdisaegse tehnoloogiaga puidurafineerimistehas, mis võimaldab meil efektiivselt ära kasutada kodumaist puiduressurssi ja toota suure
lisandväärtusega uusi biotooteid. Uus tehas loob juurde töökohti. Kindlasti tuleks analüüsida uue tehase mõju Tartule ja selle lähipiirkonnale sotsiaal-majanduslikust aspektist ning teha kõik vajalikud keskkonnauuringud.
Tartlased ei peaks muretsema, kui uue tehase rajamisel tehakse kõik vajalikud uuringud ja järgitakse parima võimaliku tehnoloogia rakendamise printsiipi. Tartlasi tuleks kaasata projekti arutelule, et inimesed saaksid juba protsessi käigus kaasa mõelda ja küsimusi esitada. Tekkivatele küsimustele vastuste otsimisel saaksid oma panuse anda ka ülikoolid ja teadusasutused.