Moodne vissi kannab kaelarihma

Kolm kaunist graatsiat uudistavad sähvivat pildimasinat. Pildil on esindatud kõik maaülikooli katselaudas olevad tõud, vasakult noorukesed eesti holsteini, punast ja maatõugu lehmad. Karjäär lüpsilehmana on nendel alles ees. Foto: Kristjan Teedema

Kuidagi teavad kõik lauda lüpsiplatsi rühma lehmad, et kõige paremat ja rammusamat ninaesist jagatakse kümnes esimeses toidukünas. Nad teavad seda isegi juba siis, kui alles esimest korda lüpsilauta tulevad või kui pole kunagi neist künadest maiustama pääsenudki.

«Nad ikka iga kord käivad proovimas, et äkki saab, tagumiste künade juures pole kunagi sellist tunglemist,» muigab maaülikooli Eerika katselauda eest vastutav projektijuht Birgit Aasmäe.

Järjekordne valgepäine sinise kaelarihmaga vissi küünitab nina künasse, aga jõusööt jääb hammaste ulatusest välja. Kui metallist takistust ees poleks, saaks pea madalamale lasta, aga... Lehmakese kaelarihmas olevas kiibis on info, mis ütleb elektroonika juhitavale künale, et proua piimanäitajate tõttu peaks ta saama vähemrammusat toitu.

Nii et ükskõik kui kaua ta ka seal ei seisaks, temale mõeldud toit ootab teda kas teise või kolmanda rühma künas ning tee, mis tahad – liiga rammusa või liiga lahja sööda eest metallitükk lihtsalt ei lange.

Elektroonika ja robotid

Peaaegu kogu kõrgtehnoloogilise katselauda elu valitseb elektroonika – söötmist, lüpsmist ja ka põrandapuhastust.

Siin käivad moodsat laudapidamist vaatamas ning õppimas nii maaülikooli tudengid kui talupidajad ja muidu huvilised.

Lüpsvate lehmade laudaruum on jagatud kaheks ja mõlemal pool käivad loomad vabalt ringi. Põrandat mööda liigub aeglaselt kaabits, mis sinna pudenenu-kogunenu ära lükkab ning millest loomad on harjunud üle astuma.

Lauda ühel poolel on need, kelle udar tühjendatakse piimast inimese abil lüpsiplatsil, teisel pool need, keda teenindab lüpsirobot.

Platsipoolsete lehmade päev algab poole kuue ajal hommikul, kui tööle tuleb lüpsja, kes kinnitab üksteise järel lüpsimasinad oma hoolealuste udaratele. Teine lüps tuleb umbes 12 tundi hiljem.

Teise poole lehmad võivad aga peaaegu igal ajal ennast lüpsta lasta laudanurgas seisval lüpsirobotil. Vissi läheb värava taha ning kui kiip näitab, et viimasest lüpsist on piisavalt aega möödas, siis lubatakse ta edasi platvormile.

Kõige esimesel lüpsil on masin inimese abil paika pannud just selle konkreetse lehma nisade asukoha, edaspidi leiab robot need üles juba ise, kinnitab lüpsikannud ja lüpsab igast nisast just nii palju, kui sealt tuleb. Samal ajal käib pidev analüüs ning kogu info salvestub inimesele ülevaatamiseks.

Täpselt on teada, milline lehm millal lüpsmas käis, kui palju piima andis ja milline oli selle piima koostis.

Selline robot, mis suudab ööpäev läbi teenindada kuni 60 lehma, ei ole enam mingi haruldus, Eesti suuremates farmides on need juba olemas. Et üks aparaat maksab aga vanas rahas 1,5–2 miljonit krooni, siis ei saa väiketalunikud neid endale lubada.

Lüpsvate lehmade lauda kõrval on teine sama suur, kus elavad vasikad, kinnised ja poegimist ootavad lehmad ning mõned söötmiskatses osalevad lihatõugu pullid.

Elu masinate keskel

Lüpsiroboti järjekorras seisnud lehm jõllitas sähvivat fotoaparaati üsna kahtlustava pilguga ning kaalus taandumist, et lüps ära toimetada hiljem ja privaatselt, noortele preilidele kõrvallaudas mõjus see hoopis magnetina. Plaanitud portreest saab sõbrapilt, kus esiplaanile jäävad peamiselt tütarlaste uudishimulikud ninad.

Katselaudas on esindatud kolm veisetõugu: kaunid punased, parima piimaanniga holsteinid ning heledad maatõugu lehmad, kes hoolimata väiksusest end suurematel kiusata ei lase. «Nad on ikka kangust täis,» muigab Aasmäe blondi tukaga trügijat vaadates.

Ühes punases lehmapreilis tõstab pead modell: poseerimine on talle nii oluline, et kui lüpsja ajab ülejäänud karja heinapalliga tuleva traktori eest ära, keeldub tema oma pead aia vahelt võtmast ning vahiks ilmselgelt hea meelega terve päeva fotoaparaadiga tõtt.

Maaülikooli laudas elavad vissid on üldjuhul juba seal sündinud ja masinate-elektroonikaga pisikesest peale harjunud.

Vastsündinud vasikas viiakse eraldi asuvasse sooja ruumi, kus on ootamas pehme õlgedest ase.

Esimesed kaks nädalat elab ta seal ja joob lutiämbrist oma ema piima. Siis aga viiakse ta tagasi suurde lauta, pannakse aedikusse teiste omasuguste juurde ning süüa hakkab andma vasikajootur, mis välimuselt meenutab veidi veneaegset ümarat pesumasinat. Sellest lähevad piimavoolikud kummiluttideni, kust igaüks võib soovi järgi imeda.

Masinas pole aga üldse mitte päris piim, vaid hoopis spetsiaalne toidusegu, mille masin segab veega, soojendab õige temperatuurini ja arvutab igaks päevaks õige koguse.

Aasmäe sõnul on selleks kaks põhjust: esiteks ei seisa piim selles masinas piisavalt kaua värskena ning teeks aparaadi puhastamise keeruliseks. Teiseks on vasikate toitmine pärispiimaga palju kallim kui toiduseguga.

Hiirepüük käib vanamoodi

Piima saab lauda sadakonnalt lüpsvalt lehmalt parematel aegadel kolm tonni päevas, praegu jääb toodang kahe ja poole tonni kanti.

Kogu piim müüakse aktsiaseltsile Võru Juust ning nagu firma nimigi ütleb – tehakse juustuks.

Kuigi arvutites on lehmad kõik numbrite järgi, on ka selles laudas igaühel oma nimi. Lüpsja tunneb lehmi peamiselt nime ja udara järgi, söötja teab aga nägupidi.

Kõigi trikid on teada, anonüümseks ei jää keegi.

Poolel teel uksest välja jääb jalge ette klassikaline hiirepüügimasin, lõuna-eesti pikakarvaline kiisu, kes on seadistatud näriliste hävitamisele.

«Lautadega juba on nii, et siia need kassid tekivad, sest siin on ju hiired. Aga meil käivad uksed kõik kinni, meile nad niisama ei tule,» rääkis Aasmäe.


Peene nimega hiirekuninganna Mathilda toodi nende lauta täitsa sihtotstarbeliselt ning viimasel ajal külge jäänud komme diivanil pikutada ei ole tema töö tõhusust õnneks vähendanud.