Elupäästja, kes end elupäästjaks ei pea

Kolmekordne elupäästja Endel Lepp ronib üles mööda Roberti nime kandvat autot, mis sai nime toonase siseministri Robert Lepiksoni järgi. Suure tõstukiga auto muretseti Tartusse siis, kui sai valmis Plasku, sest Tartus polnud varem tõstukit, mis võimaldaks päästa nii kõrgetest hoonetest. Foto: Sille Annuk

Raske on alahinnata rolli, mida meie elus mängib juhus, usub tartlane, kolmekordne elupäästja Endel Lepp (49). Just juhus, mitte lapsepõlveunistus viis ta tööle päästjaks. Just isemoodi juhus tutvustas teda abikaasaga.

«Elu ei ole kogu aeg meie endi juhtida ja suunata. Mingid asjad lihtsalt juhtuvad,» ütleb Endel Lepp rahulikult, aeglaselt, mõtisklevalt. Mees ei unistanud poisikesena suitsu sisse sukeldumisest ega tulega võitlusest.

Veel vähem oskas Lepp mõelda elupäästja esimese klassi medalist, mille ta sai mõni nädal tagasi selle eest, et ta on kolmel korral elusid päästnud. Elud: põleva garaaži kohal trellide taha lõksu sattunud mees, korteripõlengus väljapääsuteeta jäänud vanapaar, leegitseva puumaja teisel korrusel magavad kaks last ja isa.  

«Ma ei pea ennast elupäästjaks,» tõrjub mees ja selgitab, et päästja ei tee üksinda midagi, elude päästmine on meeskonnatöö. Pealegi ongi elude päästmine Lepa sõnul päästjate töö, sest neil on selleks teadmised, kogemused ja varustus.

Tõelised elupäästjad kõnnivad Lepa meelest ringi hoopis tänaval meie keskel. «Need on tavalised inimesed, kes ilma igasuguse varustuseta on abivajajat märgates kiirelt tegutsenud,» ütleb ta. «Mina imetlen hoopis neid inimesi.»  

Tornkraanajuhist päästjaks

Päästjana on Lepp töötanud 19 aastat. Enne seda keeras ta rooli bussijuhina ning juhtis tornkraanat. Bussi juhtis sellepärast, et tehnika huvitas ning bussiga sõitmine tundus vaheldusrikas amet. Tornkraanat juhtis Lepp lootuses nõukaajal korterit saada.

Üheksakümnendate alguses jäi mees aga töötuks, sest tornkraanajuhti polnud vanas töökohas enam vaja. Kaks kuud muret ja ebakindlust lõpetas juhuslikult raadiost kuuldud reklaam, mis kutsus  päästeteenistusse tööle.

«Mõtlesin, miks mitte: vorm peaks hea olema, autojuhiluba ka olemas, lähen proovin,» mee­nutab Lepp. Heas füüsilises vormis Lepp prooviski ja teda valiti katsete põhjal umbes viiekümne mehe hulgast välja päästjaks.

Tagantjärele on Lepp rahul, et töötuks jäi, sest see sundis otsima uut tööd, mis on nüüdseks pea paar aastakümmet nii toitnud kui elule tähendust pakkunud. «Kui ikka õnnestub midagi päästa, on see fantastiline tunne,» ütleb ta.

Aga kui ei õnnestu? «Siis... Ei ole kohutavamat vaatepilti, kui näha inimese kogu vara, veel hullem, elu tulle jäämas,» ütleb ta vaikselt, justkui vilksatanuks leegid silme eest läbi. Mees ütleb, et päästjana peab proovima nii palju kui võimalik üle olla rasketest juhtumitest. Enamasti see õnnestub, vahel ei õnnestu ka. Millal ei õnnestu, ei taha Lepp rääkida ja selgitab, et talle on raske, kui oma tuttavadki hakkavad torkima: «Räägi nüüd!» – «Ei räägi,» raputab ta pead.

Et olla päästja ja pidada ses töös aastakümneid vastu, mitte lihtsalt tulla ja minna, peab Lepa sõnul olema inimeses tahe aidata, tahe kasulik olla, tahe teha midagi enamat, kui temalt ehk oodatakse.

Ka adrenaliiniiha hoiab paljusid ses töös, tunnistab Lepp. Tema sõnul on päästjatöö sarnane näitlejate omaga, sest mõlemas töös peab närv kuklas olema. Kui närvi pole, võib etendus lörri minna, ütlevad näitlejad. Kui närvi pole, võid enda ja teiste elusid ohtu seada, ütleb päästja Lepp.  

Saatuslik pump

Veel enne, kui Lepast sai juhuse tahtel päästja, oli juhus teinud tema elus varemgi rohkem, kui mees oodata oskas.

 Lepp oli siis 24-aastane ja keeras bussirooli maakonnaliinidel. Kord oli kolleeg unustanud bussi ühe naise autokummipumba ning palus Lepal sõbramehe poolest see ära viia.  

Kopp-kopp! «Tere, siin on teie pump,» lausus Lepp ja ulatas ust avama tulnud tütarlapsele pumba. Sellele pumbale on Lepp siiani tänulik, sest pump viis teda kokku tulevase naise Leaga.

Nüüdseks on paar olnud abielus ligi 25 aastat ning üles kasvatanud kaks poega: proviisoriks õppiva, samuti päästjana töötava Henri (24) ja teisel kursusel meediadisaini õppiva Karli (22).

Poegadest räägib Lepp silmade särades, uhkusega. «Soovin, et nad ainult jätkaksid oma valitud teed. Ainult edasi!» ütleb Lepp. Poegade valikutes pole isa eriti kaasa rääkima tikkunud. Ka selles, et vanem poeg päästjana töötab, ei näe Lepp endal erilist mõju. «Ega meie ei saa laste eest otsustada, see on nende elu,» teab ta.

Lepp teab ka seda, et peagi saabub aeg, kus lapsed õpetavad teda. «Juba praegugi õpetavad,» täiendab ta ning räägib, kuidas kõrgemas kunstikoolis õppiv noorem poeg tõi vanemate koju hunniku värve ja pintsleid.

«Mul oskust ei ole, aga proovisin plätserdada,» räägib Lepp. Aias sirgunud kuusk sai lõuendile, kuid tegi pojale hirmsasti nalja, sest isa oli maalinud ümber kuuse mõlemale poole varjud justkui säraks taevas kaks päikest. Kahte päikest muidugi ei paistnud, vaid algaja kunstnik maalis kuuske mitu päeva ega märganud, et päike heitis iga kord isemoodi varju.

Mitu miksi

Lepp peab end mõtisklevaks, inimloomusesse süüvivaks tegelaseks. «Miks, miks on nii, miks?» küsib ta endalt sageli. Just tänu miksidele on Lepa meelest püsinud ka tema abielu tugevana üle 20 aasta ja suhted lastega lähedased. «Eks ikka tekib probleemikesi. Naistest ei saa kunagi lõpuni aru ja meestel läheb vahel pidu pikaks, aga kui nii juhtub, siis tuleb asjad selgeks rääkida,» lausub Lepp.

Ka tuleb Lepa sõnul anda endale ja lähedastele ruumi olla: «Kogu aeg ei saa kätust kinni käia.» Kui Lepal on oma aeg, käib ta kalal, loeb, nokitseb Tartu lähedal asuva maakodu aias. Tema rida on rohkem eksperimenteeriv aiandus, näiteks maitsetaimed, mustad porgandid, mustad paprikad, siiruviirulised dekoratiivkapsad ja ilukõrvitsad. Naine kasvatab roose ja üle 20 sordi tulpe silmailuks.

«Aed ongi mu peamine hobi ja kirg,» ütleb Lepp. Kevadel kavatseb mees ka paaris tarus mesilasi pidama hakata. Ammune unistus, mida ta seni on edasi lükanud. «Esimesed sutsakad, paistetused, esimene oma mesi...» kujutleb ta vaimusilmas.

«Ma olen õnnelik inimene,» teatab Lepp justkui muuseas. «Õnnelik sellepärast, et elu on normaalne. Ma ei igatse taga midagi muud. Olen hetkes. Rahul sellega, mis on. Rahul tööga, rahul perega, rahul...» räägib ta ning mõtiskleb, et ei ole vaja energiat kulutada sellele, mida pole või mida veel tahaks. «Kui väga tahad, tulevad asjad iseenesest välja,» ütleb ta ja lisab: «Ei tohiks pabistada liiga palju elu pärast, vaid elada.»

CV
• Sündinud 12. septembril 1961 Tartus.
• Haridus: lõpetanud Tartu 10. keskkooli (Mart Reiniku gümnaasium), täiendab end pidevalt päästealal.
• Töö: päästja 1992. aastast, praegu Lõuna-Eesti päästekeskuse keskkomando juhtivpäästja.
• Pere: abikaasa Lea Lepp, pojad Henri (24) ja Karl (22).
• Hobid: aiandus, veinitegu, elu ise.
-------------------------------------------------------

Arvamus

Henri Lepp
Poeg, päästja, 5. kursuse tudeng proviisori­õppes:

Isal oli päris suur roll selles, et ka mina valisin kooli kõrvalt päästjakutse. Käisin lapsena isa juures vaatamas päästeautosid ja oli uhke tunne, et isa on päästja.

Päris nii ei olnud, et isa oleks mind päästjaks kasvatanud, aga tema tööd kõrvalt nähes tekkis huvi.

Isa on meid vennaga hästi kasvatanud ning eluks palju kaasa andnud, nii väärtusi kui oskusi.

Inimesena on isa rahulik ja tagasihoidlik. Hästi korralik ja pedantne.

Ta tahab, et kõik oleks kõige paremini tehtud. Kui juba teha, siis korralikult. Üle otsa ei tee ta midagi.