Piirissaare valimisaktiivsus oli 100 protsenti

Maria Korotkova Foto: TPM

Super hästi läksid valimised. Nii palju kui oli meil saarel rahvast, kõik sada protsenti hääletas. Neljale inimesele viisime kasti koju.

Iga partei poolt hääletas siin keegi. Kõige rohkem hääli sai sotsiaaldemokraat Jaan Õunapuu, teda valis 44 inimest. Keskerakonnast Aleksandr Suvorov sai seitse ja Marika Tuus kolm häält. Isamaa ja Res Publica Liidu liige Ene Ergma sai ühe, Reformierakonda kuuluv Mati Raidma ühe ja üksikkandidaat Ingvar Tšižikov kah ühe hääle. Ja kõik.

Rahvas on tark, paljud valisid Jaan Õunapuud, sest kui ta oli regionaalministri koha peal, tegi ta meile palju head. Remontisime siis kaks korda kauplust, asendasime valla kontoris vanad aknad uutega, velskripunkti remontisime, ostsime hõljuki, tegime hõljukile ja tuletõrjeautole garaaži. Kui tuli uus regionaalminister, ei saanud me mitte ühtki kopikat.

Üks kaebus on meil kah valimiste pärast olemas. Keskerakond esitas vaide, sest nad tahtsid jaoskonnakomisjoni oma liiget, aga ei saanud. Aga see inimene ei saa üldse eesti keelest aru, ta ei kirjuta, ta ei loe.
Me ei võtnud teda, hääletasime nii. Me tegelikult ei teagi, kas ta räägib eesti keelt või ei, sest ta ei räägi üldse. Ainult nõuab: võtke mind jaoskonnakomisjoni sisse! Panime asja hääletusele ja loomulikult keegi tema poolt ei hääletanud. See on volikogu asi. Las lähevad kohtusse. Nad saatsid vaide reedel kell neli pärastlõunal, aga töötame päeval kella üheni.

Jaoskonnakomisjon tähendab tõsist tööd, seal iga inimene teab oma kohta. Meil on valimiskomisjoni liikmed korraldanud juba mitu valimist, töötame nagu seltskonnaga. Kui inimene ei loe, ei kirjuta, kes ta siis on, et tuleb meie seltskonda? Igaüks peab oma tööd tundma. Me oleme kah kõik venelased, aga kõik loeme ja kirjutame eesti keeles.

Rohkem uudiseid ei teagi, ainult valimistega olen tegelenud. Kõik on terved. Kala on väga vähe, ei liigu peaaegu üldse. Särge juba ootame pikisilmi, on vaja soolama ja kuivatama hakata, et voblat saada. Aga kala pole praegu.

Kauplus töötab, perearst tuleb kolmapäeval. Autoga käime suurele maale vaid äärmisel juhul.

Saarel ei taha me autoga tulijaid eriti vastu võtta, meil on ainult üks tee laiemalt lahti lükatud. Võõrad ronivad oma autoga ei tea kuhu, siis jäävad kinni ja me peame neid välja pukseerima. Neile ju ei seleta, et ära mine sinna ja tänna.

Kaks vallavanemakuulutust on olnud, keegi pole helistanud ega ennast siia tööle pakkunud. Hea, et riigikokku sai ainult neli parteid, siis on kaklust vähem. Eesti valimistulemused on sellised, et ehk Reform ja IRL jälle jätkavad. See on poliitika, ma seda asja väga ei tunne. Ütlen nii palju, et ei ole meie ametnikel mõistust – me ei ole õpetanud välja noori, kes oskavad inglise keelt ja tunnevad majandust.

Eesti riik on samas seisundis nagu meie Piirissaare vald: kui keegi on veel rooli juures, siis ta liigub. Aga kui roolija ei taha rohkem seda tööd teha ja läheb ära, siis hakkab kõik mädanema. Pole inimesi ja kõik.
Mu unistus on see, et oleks siin Piirissaarel üks noor poiss või tüdruk, töötaksin temaga koos kolm aastat ja annaksin talle oma töökogemuse üle. Aga pole, kellele anda. Eesti riigis sama lugu.