Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Linnaametnik nihestab Emajõelinna sõnas ja pildis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Toomkiriku varemete juures tenniseväljakute kohal kihutavad skuutrid on Juhan Voolaid pildistanud umbes viis aastat tagasi Anne kanalil peetud võistlusel. Ta ütles, et selle pildi ühendamine toomkiriku varemete pildiga ei olnud väga karm töö, varem tehtud foto sobis sinna väga hästi. Mõnedki pildi vaatajad on autorile rääkinud, et on tundnud selle foto ees kummalist veekogu sügavuse elamust. | FOTO: Juhan Voolaid

Eelmise nädala algul Tasku keskuse aatriumis teisel korrusel avatud «Nihestatud Tartu» on Juhan Voolaiu viies fotonäitus. Selle ja kõikide eelmiste väljapanekute peategelane on tema sünnilinn. Raamatuna on ta avaldanud proosat, millest tähelepanuväärne osa on seotud samuti Emajõelinnaga, aga peale nende on ilmunud tema pildialbum «Aastaraamis Tartu».

Miks on teie Tartu-huvi nii suur? Mis teid Tartu juures nii kõvasti köidab, et te olete seda linna ühtejärge juba neli aastat näitusteks pildistanud?

Asi sai alguse mu lapsepõlvest. Mul oli õnnelik lapsepõlv, ja ma tänan oma vanemaid, et nad selle nii korraldasid.

Lapsepõlve mängumaa oli Tartu. Me elasime Riia mäel suures kivimajas. Mida väiksem ma olin, seda rohkem püsisin hoovis. Kui olin suuremaks kasvanud, sõitsin sõpradega ratastel üle kogu Tartu ja avastasin linna.

Fotonäituse ideed on olemas ja esimesed proovipildid valmis, nii et paari aasta pärast midagi tuleb – ja ikka Tartust, ütles Juhan Voolaid.

Millised eredamad elamused on tollastest avastusretkedest meeles?

Meeles on päris mitu kohta ja asja, mida nägin esimest korda. Näiteks Supilinn. Oli tugev üllatus, et Tartus on selline agul, kus mingid väiksed tüdrukud plätserdavad paljajalu poriloikudes. Herne tänav oli siis veel munakividega kaetud.

Suuremad poisid rääkisid, et Annelinnas on mingisugune kanal, kus ujumas käiakse, ja nemad käivad ka. Olin veel päris väike, kui seda juttu esimest korda kuulsin, ja mõtlesin, et Annelinnas on majade vahel suur kraav, kus saab supelda. Ja kui ma siis ükskord nägin, mis see kanal tegelikult on, vajus ikka suu ammuli küll.

Kas saite Tartus lapsena kõik ära avastada või jäi midagi märkamatuks?

Jah, ma olin Tartu läbi ja lõhki ära avastanud. Lapsel on ka suuremad silmad kui täiskasvanul. Kui õnnelik lapsepõlv sai ükskord otsa, oli mul päris kurb olla.

Aga ükskord kümmekond aastat tagasi sattus mulle pihku Hillar Palametsa raamat «Lugusid toonasest Tartust». Ma sain järsku aru, et ei pea kodulinna ainult horisontaalselt avastama, vaid saab ka minna süvitsi – ajalukku.

See tõmbas mind Tartu nägemises uuesti käima ja mõistsin, et saan õnnetunnet endas jätkata, seda ise edasi luua. Hakkasin Tartu ajaloo vastu rohkem huvi tundma.

Olite juba varem mõndagi avaldanud, kuid sünnilinna ajaloo tõmbasite esimest korda mängu jutustuses «Hokimängija Tartu linnamüüril» (2014). Selle peategelane turnib tänapäevastel hoonetel, et täpselt järgida keskaegse linnamüüri kulgemist. Muu hulgas kohtub ta aegade nihestuses vürst Vjatško ja piiskop Albertiga. Illustreerisite raamatu fotodega. Kas see oli esimene kord, kui vaatajate ette tulid teie fotomontaažid?

Jah. Panin sellesse raamatusse kokku oma kaks hobi, kirjutamise ja pildistamise. Ja nendest montaažidest hakkas kujunema praeguse näituse «Nihestatud Tartu» idee.

«Nihestatud Tartu» koosneb küllaltki ootamatutest pildinihestustest. Näiteks olete raekoja taha tõstnud Annelinna maju, Londoni hotelli kõrvale Rüütli tänava tühjale platsile tähetorni ning Riia mäele Tartu ülikooli peahoone. Kuidas tekkis sarja esimene foto?

Kui Toomel tähetorni juures jalutasin, jäi mulle taas silma Struve monument, mis on mulle lapsepõlvest peale tundunud pesulõksu moodi. Mõtlesin, et panengi siis pildile ehtsa pesulõksu ja vaatan, mis saab.

Kui mulle tundus, et pilt tuli hästi välja, ja ka mu lähedastele meeldis, hakkasin ideid koguma. Mõned jäid täide viimata, aga ma ei saa neist rääkida, sest võibolla ma tulevikus ikkagi olen võimeline neid tegema.

«Nihestatud Tartu» ühel fotol on sõidutee, mida mööda kihutavad autod Emajõel kesklinnast Plasku suunas. Kust on see sõidutee võetud?

Pildistasin selle Rimi lähedalt Sõpruse sillalt, seisin Turu tänava kohal ja vaatasin Ropka poole. Aga see teejupp, mis oli tehtud Kaarsillalt, ei klappinud kuigi hästi fotole. Pidin seda kõvasti venitama ja tee mitmest tükist monteerima. Muutsin ka liiklusmärke.

Kust on pärit skuutrid, mis kihutavad pildil toomkiriku kõrval veega täidetud tenniseväljakute kohal?

Skuutrite pilt oli mul olemas varasemast ajast, tegin selle võibolla viis aastat tagasi, kui Anne kanalil oli mingi võistlus. Selle monteerimine toomkiriku ette ei olnud väga karm töö, ta sobis sinna väga hästi.

Kas Pisa torn, mille olete asetanud Tartu raeplatsi serva viltuse maja asemele, on teil endal pildistatud Pisa linnas?

Ei ole. See on mängutorn, mille ma panin oma lastele papist juppidest kokku. Kui see jätab mulje, nagu oleks päris, siis on väga hästi.

Ühel pildil olete tõstnud Lossi tänavale Inglisilla kohale Kaarsilla, mis on teie värskeima raamatu, paar kuud tagasi ilmunud «Tartu õuduskaupmees» keskmes. Kaarsild pakub kirjutamiseks rohkesti ainest ka ajakirjanikele, sest eeloleva remondi ajal tuleb jalakäijatel ühelt kaldalt teisele saamiseks kasutada teisi sildu või ülevedaja teenust. Kumba võimalust eelistate teie kui fotokunstnik?

Mulle pakuks loomulikult rohkem huvi ülevedamine. Nii vanasti Tartus käiski.

Kumba võimalust eelistate teie kui linnaametnik?

Ma ei oska vastata. See teema ei kuulu minu kompetentsi.

Juhan Voolaid seisab näitusel Taskus, kõrval foto Struve mälestusmärgist Toomel ja käes pesulõks. Fotole on ta monteerinud suurendatud pesulõksu sinna, kus tegelikkuses seisab dolomiidist moodustis. | FOTO: Sille Annuk

Olete Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna keskkonnateenistuse spetsialisti ametis. Kus ja mida eriti koledat olete näinud sellel ametikohal töötamise ajal ehk umbes tosina aastaga?

Minu töölõik on jäätmete alal pakendite asjad. Midagi väga koledat ei mäletagi peale selle, et pakendikonteinerite juurde tuuakse sageli palju prahti. Seda oleme ikka avastanud.

«Hokimängija Tartu linnamüüril» mõttelise järjena ilmunud kolmejutukogus «Tartu õuduskaupmees» sekkuvad nüüdsete tartlaste tegemistesse aastakümnete ja -sadade tagant kaaslinlased ning tekitavad omamoodi nihestust. Tegevuskohad on tuttavad kõigile: Kaarsild, Vanemuine, vana kaubamaja. Miks just selline tegevuskohtade valik?

Kavatsen seda teemat jätkata, ideed järgmise raamatu jaoks keerlevad juba ammu peas, kirjutanud olen visandeid ja tegevuskohti mul praeguse seisuga jätkub.

Kahte lugu kolmest hakkasin koos «Hokimängijaga …» kirjutama. «Hokimängijast …» pidi tulema lühilugu, aga kuna see kasvas suureks, sai ta iseseisvaks raamatuks. Nii kukkus kaks juttu järgmisesse raamatusse, ja nende kõrvale lisandus vana kaubamaja lugu, millele ma andsin siis eelisjärjekorra, kuna see teema oli kirjutamise ajal kuum.

Millal te tavaliselt kirjutate ja millal istute arvuti taha pilte tegema?

Kirjutan põhiliselt õhtuti, kui olen töölt koju läinud, nädalavahetustel ka hommikuti.

Mida saame teie kirjapanekuna järgmiseks lugeda ja piltidena järgmiseks vaadata?

Fotonäituse ideed on olemas ja esimesed proovipildid valmis, nii et paari aasta pärast midagi tuleb – ja ikka Tartust.

Avaldamisootuses on absurdijuttude kogumik, kus on kõige enam kahe lehekülje pikkused ja mõned ainult ühelauselised tekstid. Need ei ole Tartuga seotud. Lõpusirgel on ka «Läbilööja lammas ja marukoer». See on lühijuttude raamat, mille igas loos tuleb ühele loomale mingil põhjusel pähe inimmõistus. Ühes loos saab täiskasvanu mõistuse kuuekuune imik.

Juhan Voolaid

  • Sündinud 13. aprillil 1971 Tartus.
  • Ema Kaie Voolaid on spordiajaloolane ja isa Henn Voolaid füüsik.
  • Lõpetanud TÜ geograafina aastal 1999.
  • Avaldanud ilukirjandust aastast 2000.
  • Viimasel viiel aastal on ilmunud raamatud «Kullamäe lood», «Hokimängija Tartu linnamüüril», «Supergripp Anton», «Ideaalne taies» ja «Tartu õuduskaupmees».
  • Ilmunud on pildialbum «Aastaraamis Tartu».
  • Koostanud oma fotodest näitused «Tartu – iga kell ja iga ilmaga», «Tartu ei puhka», «Tartu – elluärganud skulptuurid», «Emajõe maalitud Tartu» ja «Nihestatud Tartu».
  • Peres kaks poega.
Toomemäele Lossi tänava kohale Inglisilla asemele tõstetud Kaarsild on oluline tegevuspaik hiljuti ilmunud raamatus «Tartu õuduskaupmees», mille kaante vahele on Juhan Voolaid kirjutanud kolm Tartu-juttu. | FOTO: Juhan Voolaid
Asfalditud Emajõe pildi tegemiseks on Juhan Voolaid monteerinud jõele Turu tänavast ühe jupi, mida ta pildistas Sõpruse sillalt, kui seisis Rimi kaupluse lähedal Turu tänava kohal ja vaatas Ropka poole. | FOTO: Juhan Voolaid
Tagasi üles