Fotouudis: hommikusel kalmistul meenutati meie kõige rahvalähedasemat klassikut

Aivar Kulli sõnul on Oskar Lutsu looming ajaproovile nii hästi vastu pidanud seetõttu, et Luts oli kõige rohkem oma ajas sees, sinna lausa sukeldunud ja tänu sellele sai ta tükk maad paremini pihta Eesti rahva põhilistele iseloomujoontele, kui paljud teised kirjanikud. Kõige paremini väljendub see muidugi «Kevades». Foto: Kristjan Teedema

Trotsides kahekümnekraadist pakast võtsid Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori kolm piigat hommikusel Pauluse kalmistul üles «Kevade» filmist mällu sööbinud lauluviisi «Kui mina alles noor veel olin», et avaldada austust kirjanik Oskar Lutsule tema 130. sünniaastapäeval.

Oskar Lutsu loomingut põhjalikult uurinud Aivar Kull tõdes kirjamehe haua juures peetud mälestushetkel, et veel 1969. aasta kirjandusloo köidetes öeldi Lutsu kohta, et too ei suutnud, ei saavutanud, ei küüni, ei lisanud, ei jõudnud ja lõpuks – tema teostes puudub sügavam probleemistik. «Sellised hinnangud ringlesid Lutsu ümber hulk aastakümneid nagu kurjad kummitused või kodukäijad,» nentis Kull.

«Kuid me kõik teame, mis sai edasi,» jätkas Aivar Kull. «Luts on selline kirjanik, kes paneb end maksma aeglaselt, aga kindlalt – aja, poliitiliste režiimide ja isegi isetarkade kriitikute kiuste.»

Foto: Kristjan Teedema

Kull meenutas, kuidas tähistati  Oskar Lutsu sajandat juubelit. Ta nentis, et vahepealse 30 aastaga on Luts meie kirjandusteadvuses ja rahvuslikus mütoloogias kindlustanud end sedavõrd veenvalt, et tema positsiooni ei näi praegu enam kõigutavat mitte miski.

«Elagu klassikud, keda mitte ainult tähtpäevadel ellu äratatakse ja tolmust puhtaks pühitakse, vaid keda ka argipäevadel loetakse. Elagu meie kõige rahvalähedasem klassik Oskar Luts!» lõpetas Aivar Kull oma kõne.