Reaalsusega lõikub miski kuskilt mujalt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Piret Bristoli raamatu «Pöörikoht» on üllitanud kirjastus Tuum, Tallinn 2016, 176 lk.

FOTO: Raimu Hanson

Veebruaris 2016 möödus 20 aastat Piret Bristoli kirjanduslikust debüüdist. Selleks oli kahasse Henn-Kaarel Hellatiga kirjutatud jutustus «Turvamehed», mis ilmus Tartus toimetatud ajakirjas Favoriit.

Ümmarguse tähtpäevaga aasta on näidanud Bristolit sellisena, nagu ta on olnud kogu kutselise kirjanikuna siiani läbitud teel – luuletaja ja prosaistina. Kevadel tõi kirjastus Jumalikud Ilmutused lugejate ette tema luulekogu «Üks ümberringi» ning mõni nädal tagasi üllitas Tuum proosakogumiku «Pöörikoht». Viimasest tulebki alamal juttu.

Lühikesed jutud

Värskeimasse raamatusse on Bristol paigutanud lühikesi jutte, millest kõige pikemad võtavad enda alla viis-kuus ja lühimad napilt pool lehekülge. Lühidusest hoolimata tuleb lugejal pingutada, et autoriga samale lainele jõuda ja seal ka püsida. (Tegelikult on lainele jõudmise kujund siinkohal täiesti sobimatu, sest vett on Bristoli lühijuttudes vähe, kergest meelelahutusest on asi kaugel.)

Kui kirjanikuga lähedus saavutatud, tekib lugemisel nauding. Äratundmisrõõmu pakuvad mõnedki jutud eeskätt tartlasest lugejale, kes astub koos minategelasega sisse Tartu söögi- ja joogikohtadesse ning kultuuriasutustesse, jalutab kesklinnas ja kaugemalgi.

Mõneski jutus tekitab naudingut imelik tunne, et kirjanik on reaalsusega lõikuma pannud miski kuskilt mujalt. Teinekord tuleb ette irooniat ja autori kohati kibeda nalja viskamist iseenda üle. Kirjanduselu asjatundjatele võivad rõõmu pakkuda tuttavate tegelastega kohtumised raamatu lehekülgedel.

Aga ettevaatust! «Tasakaalukaotuses» on kirjas (lk 129), et prototüübid on küll elust enesest, sealhulgas nimetab üheks prototüübiks ennast ka autor, kuid nad on lugeja ette jõudmisel muudetud: «Maailm seal kõrval ei kao kuhugi. Kui toon raamatusse prototüübi, siis on ta näitleja minu teatris. Annan talle uue osa, kuigi ta jääb samaks inimeseks edasi. Prototüübil raamatus on samamoodi mitu kihistust nagu näitlejal teatris.»

Ja veel midagi

Piret Bristoli ümmarguse kirjandusliku tähtpäeva aasta näitab teda veelgi töökamana, kui lisada tema enda luule- ja proosaraamatule üks järelsõna ja üks arvustus. Ja veel midagi.

Võibolla on Bristol järelsõnu ja arvustusi kirjutanud rohkemgi, igatahes allakirjutanu teada on ta arvustanud sügise lõpul ilmunud Indrek Hirve suurt (311 lk) luulekogu «Inglisild» ja kirjutanud sama autori väiksemale (79 lk) luulekogule «Toomemägi on Emajõgi» järelsõna. Arvustus ilmus 29. novembri Tartu Postimehes.

Kirjanduslikest telgitagustest on kuulda olnud, et järgmisena peaks lugejate ette tulema Piret Bristoli arvutist järjekordne romaan, mis tal on praegu küll veel kirjutamisel. Nii et kirjanik on teel. «Minu eesmärk on olla teel. Mitte peatada liikumist. Et vaated oleksid vaheldumises. Et suhestumine nendega oleks seksikas,» on kirjas kogumiku «Pöörikoht» jutus «Revolutsioonivajadus» (lk 138).

Tagasi üles