Valdur Mikita: inimese õnnevalemisse kuulub hästi vähe asju

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli vabade kunstide professori kirjanik ja semiootik Valdur Mikita sügissemester oli väga põnev, sest tema loengutel käis väga erinevas vanuses inimesi erinevatelt elualadelt. Professor Mikitaga jagati pärast loengut nii korralikke teooriaid kui vandenõuteooriaid, kuidas asjad tegelikult on.
Tartu ülikooli vabade kunstide professori kirjanik ja semiootik Valdur Mikita sügissemester oli väga põnev, sest tema loengutel käis väga erinevas vanuses inimesi erinevatelt elualadelt. Professor Mikitaga jagati pärast loengut nii korralikke teooriaid kui vandenõuteooriaid, kuidas asjad tegelikult on. Foto: Sille Annuk

Mis on õnn, küsis kirjanik ja semiootik Valdur Mikita oma triloogia esimese raamatu hakatuses «Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast». Ja vastas: 20 ämbritäit vaarikaid, mida üks külanaine raiesmikult koju tassis. Korilase metsik õnn.

Selle raamatu ilmumisest on möödunud pea üheksa aastat, kuid Valdur Mikita on nii läinud aastale kui aastatele tagasi vaadates veel enam kindel, et õnn peitub väikestes asjades ja et vähem on parem.

Tartu ülikooli ust ei saa te kuidagi enda taga kinni pandud: pidasite detsembri keskel vabade kunstide professorina sügissemestri viimase loengu, kevadsemestril seisate taas auditooriumi ees. Kuidas küll on juhtunud, et mida vabam olete, seda kiirem on?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles