Kursilaste mahlakas kunst täidab kolme maja saale

Tartu kunstimaja suurimas saalis on järjestikku Ilmar Kruusamäe «Postimehe maja» (2010/2011), Peeter Alliku «Peeter Alliku seiklused kunstiõppejõuna» (2011) ja «Vanas pärmivabrikus» (2010) ning Ilmar Kruusamäe «Kodumaata mees» (2008/2009).

FOTO: Sille Annuk

Kursi koolkonna üheksa kunstnikku on avanud Tartus kolm mõnusalt mahlakat ja mänglevat väljapanekut, pakkudes (taas)avastamis-rõõmu vägagi erineva maitsega publikule.


Avalöögi andsid nad 17. veebruaril seitsmendate Kursi koolkonna päevade raames TÜ ajaloo muuseumis Toomel, kuhu on välja pandud 23 aastat koolkonnana tegutsenud kunstnike viimase kolme aasta värskeimad tööd.

Nädal hiljem, 23. veebruaril avas koolkonna sünnipäevanäituse uksed ka Tartu kunstimaja. Nende kahe näituse avamise vahel jõudis üks sats pilte TÜ raamatukogu kohvikusse Gaudeamus.

Ahvatlevamaid palu

Oma ahvatlevamaid palu on kursilased suurte ühisnäituste tarbeks välja noppinud 1990. aastate algusest saati.

Tartlased nägid neid viimati täiskoosseisus 2008. aastal Tigutorni tollases galeriis ning samuti muuseumis Toomemäel.

Mitte et see tähendaks, et viimase kolme aasta jooksul oleks kursilased ateljeepööningutele ära kadunud. Vastupidi, isikunäitustega on nad peaaegu kõik aktiivselt figureerinud, nii Eestis kui ka kaugemal. Ühiselt on nad viimastel aastatel jõudnud käia Veneetsia biennaalil ja eksponeerinud oma graafikat New Yorgis.

Tore on näha kunstirühmitust, mis ei seo kunstnikke ideoloogilistesse raamidesse, vaid laseb iga kolme aasta tagant toimuvate ühisnäituste kõrvalt igaühel ise hingata ja maailma vallutada. Mis neid ometi ühendab?

Nende vastandlikes töödes pole sugugi nii kerge radikaalseid ühisjooni leida, mille abil võiks kunstirühmituse üldse koolkonna nime alla liigitada. Seda põnevam on vaatajal ise maalist maali rännates avastamisrõõmu tunda kursilaste kirevate niidiotste kokkuviimisest.

Magnetiline jõud

Magnetiliseks jõuks paistab justkui olevatki see, kui erinevad saavad olla kunstnike tõlgendused sellest, kuidas oma külluslikku semantikat just sellega kõige paremini harmoneeruvasse vormi mahutada.

Vähemasti peab tõdema, et kursilaste (ühis)näitustel ei hakka kunstisõbral kunagi igav.

Seltskond ise juba on kirju ja intrigeeriv, rääkimata nende veelgi sügavamatest ja intensiivsematest pintslitõmmetest, mis kõik omal moel vaatajale mällu süüvivad, igaüks omal erilisel moel paeluv, samas üksteisele mänglevalt vastanduvad ja teisalt jälle vastastikku täiendavad.

Nende seekordsete näituste üks märksõna oleks iroonia, teine aga tundelisus. Kes teab – vahest ongi emotsionaalsus jälle moes? Ning mis veel võiks paremini kanda tundeid kui värvid ja kontrastid.
Külli Suitso mahlastele toonidele saab silmapilkselt tasakaaluks tuua Imat Suumanni kergelt sombused linnavaated, Priit Pangsepp aga toob oma värviküllastes, optimistlikes maalides inimese, ruumi ja looduse üksteisele lähemale.

Priit Pajos ja Reiu Tüür viivad meid müstiliste, müütiliste, ajalooliste tegelaste deformeerunud maailma ja Albert Gulgi tunneme ära tema groteskse ja koomilise sümboolikaga boheemlaselu kajastavates piltides. Peeter Allik seob huumori endale omaselt hoopis sotsiaalse närviga.

Ilmar Kruusamäelt näeme muu hulgas tema uusimaid hüperrealistlikke hiigelportreesid. Kahtlemata on ka põnev vaadata, millega seekord üllatab teravmeelne Marko Mäetamm, kes süütu mängu ja musta huumori vahelise piiri kaotamisega alati pea jagu mõtteainet pakub.

Sümbolid ja kontrastid

Üks on kindel: kõik kolm Kursi koolkonna päevade nüüdset näitust kubisevad sümbolite ja kontrastide mängust. Näitusekülastajale pakuvad need kindlasti paraja annuse kirgastavat fantaasiakogemust.

Tagasi üles