Ameerika advokaat tuli juuri otsima

Juristiharidusega Michael Gallagher on veendunud, et tal on Tartu heaks veel palju teha. Siiski ei taha ta lubada, et jääbki siia elama. Foto: Kristjan Teedema

Loomemajanduskeskuse kohvikus Bianca võtab külalisi vastu ehtameerikalik härra: tema suu on kõrvuni ja iga sisseastujat tervitab ta kui oma vana tuttavat. Kes on see sõbralik eesti keelt purssiv mees?

Kohviku omanikuks ja uksel tervitajaks on Michael Gallagher, Eesti juurtega 55-aastane Ameerika advokaat. Ta on Euroopa Nõukogu konsultant, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna EuroFaculty programmi asedirektor ja Domus Dorpatensise nõukogu esimees. Ta on olnud Eesti Õiguskeskuse direktor, aastatel 1999–2005 Euroopa Kolledži direktor ja on praegu läbirääkimiskoolituse vanemjuht.

Tuftsi ülikooli majandusteadusosakonnast on tal bakalaureusekraad, suurimaks saavutuseks peab ta aga õigusteaduste doktori kraadi Villanova School of Law`st. Nimekiri veniks tohutult pikaks, kui üles lugeda kõik, millega Gallagher on silma paistnud.

Ometigi on ta veendunud, et pole Eestis oldud 17 aasta jooksul jõudnud veel midagi ära teha.

Tartu elu algus

Gallagher meenutab 1985. aastat, kui ta puhkuse ajal esimest korda Eestisse sõitis. «Arvasin, et see on viimane võimalus koos emaga vaadata Viljandit ehk kohta, kus ta sündis ja kasvas, kui oli noor neiu,» räägib ta.

Gallagheri ema sündis 1921. aastal Viljandis, Eestist põgenes ta 1944. aastal Saksamaale. «Lõpuks jõudis ta Saksamaal sinna, kus minu isa oli Ameerika armeega,» vuristab ta elulugu ette. «Siis läksid nad  Ameerikasse, kus siis mina olen sündinud, Philadelphias täpsemalt.»  Tema 89-aastane ema elab veel praegugi USAs.

Esimene Eesti külastus šokeeris Gallagheri aga sügavalt. «Teadsin, et elu Eestis ja Ameerikas on erinev,» rääkis ta. Tal oli raske seda erinevust ka oma silmaga tunnistada. Terve elu Ameerikas elanud mehele tundus uskumatu, et see ongi maa, kust on pärit tema ema ja vanaisa.

Pikapeale ehmatus aga rauges ja Michael Gallagheris tekkis huvi meie õigussüsteemi vastu. «Mõtlesin, kas mul on võimalik juriidilise poole pealt Eestis midagi ka ära teha,» mõtiskleb ta. Esialgu oli ta veendunud, et absoluutselt mitte, sest nõukogude võim tundus igavene.

«Ma teadsin, et nõukogude juriidiline süsteem on jama,» rääkis ta, kuid arvas, et ei saa sinna midagi parata.

Siis oli Eesti äkki iseseisev riik, meenutab Gallagher, ja 1990ndate alguses tuli Eesti õigussüsteemi jalule aitama Ameerika abiprogramm CEELI ehk Central and East European Law Initiative.

Enne Gallagheri saabumist olid programmiga siin juba kolm advokaati käinud, kõik Philadelphiast, kust on pärit loo peategelanegi.

Viimase CEELI esindajana tuligi 1994. aastal Eestisse Michael Gallagher. «Seda otsust oli päris raske teha, esialgu tõmbas siia väga suur huvi,» ütles ta. «Keegi helistas mulle ja küsis: Michael, kas sa tahad? Sina oled viimane inimene, kes saaks minna, kas lähed või mitte?» meenutab Gallagher.

Mitu korda jookseb jutust läbi rõhutus, kui raske tal oli teha otsust tulla Eestisse elama. Otsustamisel aitas kaasa mõte, et ta tuleb esialgu vaid aastaks. «Mõtlesin, okay, ma lähen, sest see tundus väga vajalik ja huvitav,» võtab ta siia saabumise legendi kokku.

Elama asus ta kohe Tartusse, sest siin olid lähedalt võtta kõik vajalikud kohad ja kontaktid, näiteks maakohus ja Tartu Ülikooli õigusteadusosakond. Pärast CEELI oli Gallagheril tekkinud järjest rohkem kohustusi, mis tema kanna veel tugevamalt Emajõe Ateenasse kinnitas. Siia ta niisiis jäigi.

Küsimusele, kas ta jääbki Tartusse elama, Gallagher otsest vastust anda ei taha. «Minu väga hea mentor, briti advokaat Sir John Foster ütles, et it is a mistake to predict the future because it hasn’t happened yet (tuleviku ennustamine on viga, sest tulevikku pole veel juhtunud – toim).»

Külm ära ei võta

Jutuajamise käigus ei loobi Michael Gallagher kordagi klišeelikke lauseid, nagu «Tartu on mulle südame külge kasvanud» või «ma ei taha siit kunagi lahkuda – see on minu kodu». Gallagher vaatab kõigele reaalse pilguga ja tunnistab, et tal on lahkumiseks palju võimalusi, kuid jääb, sest töö siin on pooleli.

Ometi on veel midagi, mis teda paigal hoiab. «Mu pojale meeldib väga siin – kui talle meeldib, siis meeldib ka mulle,» leiab Gallagher kuldse kesktee.

Oma 15-aastasest pojast räägib ta suure uhkusega. «Ta on minust juba palju targem – ta on väga hea poiss,» kõneleb Gallagher rahulolevalt. «Tahan, et tal oleks siin hea elada ja minu eesmärgiks ongi eluolu siin paremaks muuta,» räägib ta. Kuigi Tartu on tema meelest super koht, annaks siin üht-teist ikkagi veel ära teha.

Näiteks tahab Gallagher kõikide tartlaste jaoks luua suure foorumi, sest kahe-kolmekesi vestlemisel ja arutlemisel pole mõtet, on vaja, et kõik soovijad saaksid oma mõtteid avaldada.

Ta hoiab silma peal ka oma kohvikul ning haub sellega seoses uusi plaane, millest esialgu suurt rääkima ei soostu.

 Ta teeb koolitusi, kus õpetab läbi rääkima, vestlema ja mõtestatult arutlema. Teha on veel palju.

Kuid kas padukülmad päevad-ööd Ameerikasse tagasi ei hirmuta? «Mis sa räägid! Täna on väga ilus päev!» hüüatab ta etteheitvalt. Gallagher selgitab, et on omandanud nipid, kuidas eirata edukalt miinuskraade. «Mul on õiged riided ja siis ei ole üldse külm,» näitab ta kolmekihilist riietust.

Pealegi on ta kogu aeg Ameerikas või vähemalt nii ta arvab, sest suhtleb tihedalt ülemeremandril elava perekonna, sõprade, töökaaslaste ja tuttavatega. Tema kodu on siin ja tema kodu on ka Ameerikas. See paneb aga mõtlema, kes ta ise hinges on ning kuidas ta eestlastele viitab: kas meie, eestlased, või nemad – eestlased? «Ikka meie, eestlased, aga ma ütlen ameeriklaste kohta ka meie.»

Tundub, nagu poleks Gallagheril üldse vaba aega, sest siia-sinna tuiskamist on palju. Mõnel hingetõmbepausil käib ta meelsasti saunas, kuid väga suur sauna austaja ta pole. Pigem meeldib talle lapata-lugeda raamatuid, artikleid ja ajalehti.

Eesti kirjandusest on ta alustanud Oskar Lutsu «Suve» ja siiani on see talle väga meeldinud. Gallagheril on ainult kahju, et vaba aega on nii vähe, sest selle all kannatab nii tema lugemus kui ka eesti keele õpingud.

Peaaegu terve vestluse kõneleb Michael Gallagher eesti keeles, mida ilmestab väga tugev aktsent ja eriliselt põrisev r-täht. Kui Gallagher üritas esimest korda kõnelda eesti keelt, olid kõik äärmiselt üllatunud tema keelevaistu peale – see oli niivõrd hea.

Igal järgneval aastal on aga inimesed tema eesti keele suhtes muutunud üha nõudlikumaks ja nüüd ei olda temaga üldse rahul. «Aga mul pole olnud aega maha istuda ja grammatikat õppida. Ema palus, et ärgu ma rääkigu eesti keeles, äkki inimesed arvavad, et tema õpetas mulle seda,» naerab ta.

Jutuajamise lõpus esitab Gallagher mõistatuse. «On kaks emotsiooni – esimeseks on viha ehk raev, mis sinus on. Mis on selle tunde vastand?» küsib ta silma vaadates. Rahulolu? «Ei, ei, paku veel,» jääb ta muheledes otsa vaatama. Annan alla.

«Tänulikkus – ma olen tänulik, et mul oli võimalus sinuga vestelda,» ütleb ta siiralt kätt surudes, ja täpselt samasuguse siirusega tervitab Michael Gallagher kõiki, kes astuvad sisse tema kohvikusse.

CV
• Sünnikoht: Philadelphia
• Sündinud 2. septembril 1955
• Haridus: Villanova University School of Law (õigusteaduste doktor) 1985, Tufts University majandusteaduskond (bakalaureusekraad) 1977
• Töö: teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis nõukogu esimees (al 2010), loomemajanduskeskuse kohviku Bianca omanik (al 2010), Negotiation Skills Training Company (TNSC) läbirääkimiskoolituste vanemjuht (detsembrist 2008), Legal Advocacy Foundationi looja (jaanuarist 2007), Bahraini kuningriiki juriidika ja õigusõpingute instituudi loomise konsultant (juunist 2006), advokaadibüroo Raidla ja Partnerid konsultant (al 1996), Euroopa Nõukogu konsultant (detsember 2007 – juuni 2008), Eesti Õiguskeskuse direktor (september 2004 – jaanuar 2007), tegevdirektor (aprill–september 2004) ja konsultant (september 1995 – juuni 2003), Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži direktor (november 1999 – august 2005) ja asedirektor (november 1999 – juuli 2005), Central and East European Law Initiative'i (CEELI) saadik (september 1994 – september 1995)
• Lahutatud, 15-aastane poeg Ernest Michael Priidik Gallagher