Teadlased panevad tulnukale raadiosaatja kaela

Elistvere loomapargis väikses aedikus elav trullakas kährik ei pea toidulaua pärast ise muretsema. Paar aastat tagasi tehtud uuring näitas, et ka looduses elavail kährikuil ei tule palju käppi kulutada, nende kodupiirkond on umbes saja hektari suurune. Foto: Margus Ansu

Inimene tõi aastakümneid tagasi Eestisse kährikud. Nüüd on see võõrliik meil haiguste ja parasiitide levitaja ning endast väiksemate söömise pärast põlu all. Tartu Ülikooli teadlased uurivad, kui suur patune on kährik meie looduses.

Eestis tabati esimene kährik 1938. aastal. Esimene suur hulk, Venemaa Kalinini oblastist toodud 86 kährikut lasti Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonda lahti 1950. aastal. «Nüüd elab meil ehk enam kui sada tuhat kährikut,» arvas Tartu Ülikooli zooloogia õppetooli lektor Harri Valdmann.

Seni on Eestis kährikuid uuritud üsna vähe, peatähelepanu on olnud nende toitumisel. Et selle võõrliigi kohta selgus majja saada, jätkab Tartu Ülikooli doktorant Karmen Süld kährikute uurimist. Tema juhendaja Harri Valdmann on noorele kolleegile nõu ja jõuga abiks.

Väike kodupiirkond

Karmen Süld uuris magistritööd tehes Soomaal 2009. aastal raadiosaatjaga kaelust kandnud kolme kähriku käitumist. «Juba need kolm looma üllatasid,» rääkis Karmen Süld. «Öeldakse ju, et kährikud on öösel aktiivsed. Aga mõni uuritud loom oli väga agar ka päeval.»

Kõige enam üllatas aga see, et kährikute kodupiirkond ehk nende tegevusväli ei ületanud uurimisalal sadat hektarit. Teistes riikides, näiteks Soomes on uuritud kährikute kodupiirkond mitu korda suurem. Põhjust ei oska teadlased veel öelda.

«Ehk on meil neid loomi nii palju, et nad peavad leppima väikese piirkonnaga,» arutles Harri Valdmann. «Aga põhjus võib olla ka selles, et toidulaud oli nendes paikades nii hea, et polnud vajagi kaugemale liikuda.»

Oma doktoritöös üritab Karmen Süld välja selgitada, mida kährikud söövad ning missuguseid haigusi ja parasiite nad levitavad. Selleks on plaanis analüüsida jahimeeste kütitud 200–300 kährikut.
Lisaks on kavas uurida nende loomade liikumisi raadiokaeluste abil: USAst on tellitud viis raadiotelemeetrilist VHF-kaelust ja edaspidi tahetakse võimaluse korral tellida teist sama palju GPSiga kaeluseid.

Kaeluseid hakkavad kandma Tartu külje all Aardla poldri ümbruses elavad kährikud. «Kährikute püüdmine on väga lihtne,» muheles vilunud jahimees Harri Valdmann. «Iga krants saab kähriku kätte, sest see loom jookseb väga aeglaselt. Ja kui ta on juba kätte saadud, siis teeskleb kährik tavaliselt surnut, nii et teda pole kaelustamiseks vaja uinutada.»

Kes on kõige ohtlikum?

Aardla polder on kährikute uurimiseks valitud seal pesitsevate rohkete lindude pärast. «Tahame teada saada, kas kährikud lähevad linnupesi rüüstama või ei,» selgitas Harri Valdmann. «Maas asuvad linnupesad on nagu kaetud laud, mille äärde kogunevad sööma nii loomad kui ka suuremad linnud. Aga pole teada, missugune liik on linnupesade kõige ohtlikum vaenlane.»

Pesade juurde pannakse ka kaamerad, mis teevad rüüstajast fotosüüdistuse.

Esialgu plaaniti kährikutele raadiosaatjad kaela panna sel kevadel, aga kuna sügavkülmik on uurimisainet täis, lükkub see töö ilmselt sügise peale. Tänavu käib kährikute uurimine Tartu Ülikooli rahaga, tuleval aastal loodetakse selleks toetust saada Keskkonnainvesteeringute Keskuselt.