/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
Tänahommikune Tartu – Valga reisirong oli täis sportlikes rõivais inimesi. Palupera jaamas astus rõõmsameelne seltskond rongilt maha, et alustada kuuendat korda toimuvat «Pekist priiks» pühadelõpumatka. Ees ootas 42 kilomeetri pikkune teekond tagasi Tartusse.
Galerii: jõulupekk sulas jooksurajal nagu esimene lumi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui veel kella kümne paiku ladistas Elva ümbruses korralikult vihma, siis tund aega hiljem, mil esimene jooksjate grupp rajale asus, oli sadu lakanud ning valitsesid igati soodsad olud. Päeva edenedes tõusis temperatuur lausa kaheksa soojakraadini, nii et ilma üle keegi kurta ei saanud ega kurtnudki.
Magusanorm täis
«Superluks tingimused on,» hüüatas Tallinnast kohale sõitnud Kaidi Pastak vahetult enne starti. «Vihma ei saja ja kui ka peaks sadama hakkama, siis see ei morjenda, vahetusriided on kaasas.»
Kuigi välisel vaatlusel ei suutnud pilk ei Pastakul ega temaga koos rajale tõtanud Nele Ohmannil ja Egle Tederil päevakangelast ehk pekki fikseerida, kinnitasid naised, et jõululaua taga vatsadele armu ei antud – hea lasti maitsta nii sealihal, verivorstidel, kartulil, kapsal, kartulisalatil, pirukatel kui ka mitut sorti kookidel ja küpsistel.
«Terve aasta magusanorm sai täis söödud,» naeris Ohmann.
Kui lõbus kolmik asus rajale aeglasema tempoga grupis, siis nädalas kolm-neli korda treeniv Taavi Ilp valis kõige kiirema tempoga seltskonna. Ka tema kiitis ilmaolusid, eriti meeldis talle see, et teed on paljad ning jäävabad. Kübeke lund kulunuks meeleolu mõttes siiski ära, möönis ta.
Ilp tunnistas, et teadmine eesootavast distantsist sundis teda end pidulaua taga pisut talitsema ning kapsast ja verivorsti üleliia palju sisse ei vohminud.
«Kuid mingit spetsiaalset ettevalmistust ma küll teinud ei ole, see on ikkagi selline sotsiaalne ja rahuliku tempoga üritus,» märkis Ilp.
Võimetekohane tempo
Lisaks Lõuna-Eestis toimunud matkale toimus «Pekist priiks!» samaaegselt ka Harjumaa teedel, kahe koha peale kokku oli pühadekaloreid kulutamas umbes 300 harrastussportlast. Matk toimus põhimõttel viis minutit käimist – viis minutit jooksmist ning osalejad said vastavalt võimetele valid kolme tempogrupi vahel.
Kui kiireima grupi jooksutempoks oli viis minutit kilomeeter, siis keskmisel grupil kuus minutit ja kolmandal grupil kuus ja pool minutit. See tähendas seda, et matka sihtpunkti ehk Tartusse jõuti juba sügavas õhtupimeduses, mistõttu mahitati kõiki osalejaid kaasa võtma pealampe ja helkureid.
Aga miks siis ikkagi «Pekist priiks», kui ülekaalulisi kodanikke osalenute seas silma ei paistnudki? Ain-Alar Juhanson matka korraldavast TriSmile triatloniklubist muigas, et taoline nimi pandigi üritusele naljaga pooleks, sest eks spordimehed ja -naisedki tahavad jõulude ajal head ja paremat mekkida ning siis tuleb saadud kalorid ka kuidagi ära kulutada.
«Tegelikult on see mõnus rahvamatk, kus inimesed saavad vastavalt oma tasemele end liigutada ning samal ajal ka suhelda,» sõnastas Juhanson ürituse tuuma.