Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Uue aja tüdruk leidis vana roki

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tartu Ülikooli ajakirjandustudengile Kristiina Pruulile ei tähenda Pink Floydi muusika kaduvate rokisauruste ajastut, vaid iseenda gümnaasiumiaega, mil nende kool lõi midagi silmapaistvat.
Tartu Ülikooli ajakirjandustudengile Kristiina Pruulile ei tähenda Pink Floydi muusika kaduvate rokisauruste ajastut, vaid iseenda gümnaasiumiaega, mil nende kool lõi midagi silmapaistvat. Foto: Margus Ansu

Kui praegune üliõpilane Kristiina Pruul sai läinud aastal arstilt teada, et võib juhtuda, et häälepaelte tõttu ei saa ta terve aasta laulda, siis kõlas see nagu «Ära hinga!».


«See tundus täpselt sama võimatu, nagu oleks mul keelatud hingata,» meenutab tüdruk, kelle häälepaeltega on praegu kõik korras ja kes sel neljapäeval astub koos 40 esinejaga üles Vanemuise kontserdimaja suures muusikaetenduses «Pink Floyd T.R.I.B.U.T.E».

Kristiina Pruul on laval koos oma endise kooli ehk Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilaste, Direktori bändi ja poistekooriga. Kaasa teevad ka mõned Eesti tuntud muusikud ning esitamisele tulevad 1970. aastatel sündinud mõjukad lood ansambli Pink Floyd albumeilt «The Wall» ja «Dark Side of the Moon».

Kristiina Pruul lubab tulijatele vau-emotsiooni ja erakordset laengut, mille suudavad kuulajateni tuua täiesti tavalised kooliõpilased, kellele on antud loomulikku muusikaannet.

Iseenda tutvustuseks ütleb ta, et Tartus õpib ta küll ajakirjandust ja suhtekorraldust, kuid usub, et tulevikus suudab ta oma eriala siduda muusikaga. Muusika täitvat tema hinge läbi ja lõhki.

«Ma olen ka kümme aastat klaverit õppinud, teoreetiline põhi on all. Mul ei hakka jalg värisema, kui pean mõnele solistile tertsi peale laulma,» sõnab Kristiina Pruul.

Just taustalaulja Kristiina Pruul koos kahe teise tüdrukuga selles muusikaetenduses ongi.

Ei meeldi

Päris esimest korda kuulas Kristiina Pruul Pink Floydi muusikat üheksandas klassis, kui ta kaalus jõulupeol nende loo kavva võtmist. Aga et põhikooliealisele tüdrukule oli Pink Floyd veel liiga filosoofiline ja liiga sügav, siis ei meeldinud see üldse ja plaan jäi katki.

Gümnaasiumiaastail õppis ta Gustav Adolfi gümnaasiumis. Direktori bänd oli seal siis juba mõnda aega tegutsenud ning ühel päeval ulatas direktor Hendrik Agur õpilastele plaadi «Dark Side of the Moon», et nad seda kuulaksid. Kristiina Pruul meenutab, et siis tundus see muusika juba salapärane, pakkus emotsiooni ning pani huvi tundma.  

Muidugi ei ole kooliõpilastel rokiklassikast koosneva täispika kontserdi kokkupanemine naljaasi. See nõuab filigraanset ja veenvat esitust ning Pink Floydi ajastu mõistmist.

Film ja elu

Detsembris Tallinnas Nokia kontserdimajas täissaalile läinud Pink Floydi show’st on nüüdseks valminud kontsertfilm, mille režissööriks on samuti Kristiina Pruul.

Tema pikkis lugude vahele hulga intervjuusid ning lõi tervikpildi sellest, kuidas praegused õpilased oma emade ja isade ajastu rokiklassika lipulaeva ehk Pink Floydini jõudsid ja kuidas see kogemus nende elu mõjutas. Sel neljapäeval on sama kontsert Vanemuises.

Tagasi üles